Vaata ette, mida sa soovid vol III

Eile lugesin teemad üles, millel võiks avalikku võrgupäevikusse kirjutada. Sain 21, neist kolm lühikest ja 18 pikka. No vaatab, kui mitu õnnestub siia panna, kui väga teemaheldelt teha.*

Kunagi mitte hirmus ammu, aga mu jaoks siiski, tundsin, et olen nii normaalne, nii tavaline, nii nagu kõik. Sellel põhines ka see päevik - lugeja sai ennast ära tunda ja mina sain talle öelda, kuidas pole hullu, et sa oled sedamoodi lollakas nagu minagi, tegelikult ongi kõik salaja enda sees sedamoodi või teistmoodi lollakad, me oleme nii sarnased.
Lollakus on midagi inimestele üldomast.
Kõike seda muud elu sai siis ka jagada sama üldvalemi sisse. Me oleme nii sarnased, erinevad ainult detailid, tähtsusetud pisiasjad. Me kõik elame põhijoontes sama elu.

Ja see oli mu meelest korraga õudne ja tõsi ja õudne ja tõsi ja õudne.
Elasin ka ise omaette ringiratast sama elu. Rõõm. Kurbus. Armumine. Lahkuminek. Kooli alustamine. Kooli lõpetamine. Hommikul tööle-kooli-kuhugi ära, õhtul tagasi. Ringi ja ringi ja ringi, kõik oli tuttav, kõik oli sihuke "nagu ennegi".
Isegi valu oli samasugune - jaa, muidugi oli valus see südamikumõra, muidugi oli see piisavalt õudne, et mind rongi alla viia. Et ma tollest isasest siin üldse aastate jooksul ei rääkinud, ei olnud mitte tähtsusetuse märk, vaid tähtsuse oma. Aga täpselt sama traumeeriv oli ka lahkuminek Poeglapse isast. Mõtlesin tookord ikka väga tõsiselt enesetapust, aga no ma olin rase ja tundus kuidagi alatu kaasa võtta teist elu enda sees.
Tahtsin mingit muutust, mingit teistmoodi elu, midagi uut - ja kuramus, kui ma just seda ei saanudki.

Nüüd mul ongi täiesti teistsugune elu, kui harjunud olen, kõik on uudsusi täis. Ja päris ausalt, pärispäris ausalt - ma olen sellega rahul rohkem kui midagi muud. Ma olin valmis ära surema, et miski oleks päris uus (suremiskogemus peab ju uus olema, suremine ei ole miski, mida inimesed korduvalt teeks - kuigi surnud olla on üsna stabiilne seisund ja surnud ei arene eriti kiiresti), kui olla ühe mehe naine ei olnud jätkuvalt teema, aga on nüüdki piisavalt uudne ja piisavalt teismoodi elu.
Enam ei käi ringi ja ringi samas rattas, mis enne.

Nüüd on kõik teistpidi ka stiimulite kui enesedistsipliiniga.
(Stiimulid ei kalluta mind enam teelt kõrvale, neid õieti polegi. Kui on, nad väsitavad. Enesedistsipliini samas on nii palju, et ei tea, mis sellega teha. Aitaks ennast, elaks täiega tuleviku nimel - aga ei tea kuidas. Sihukest nädalat, kui ma ei oleks planeeritud trenniühikuid ära teinud, ei ole olnud sestsaati, kui mõtlesin selle trenniühikute süsteemi nädalas nii umbes kuus kuud tagasi välja. Teen iga päev planeeritud asjad ära. Olen väga järjepidev, sest miski ei tõrju mind valitud teelt kõrvale, aga lihtsalt ei tea, mida siis tasub sedasi järjepidevalt teha, mida mitte.)

Aga sellega kaasneb, et ei saa enam tõsiselt öelda ja mõelda: "Me oleme kõik ühesugused lollakad".
Pakun, et minuga samas faasis ajukahjustusest toibumas ja igal hommikul tõdemas, et pea käib ikka ringi, parem käsi väriseb täna rohkem/vähem, enesedistsipliiniga on hästi, muidu motivatsiooniga väga halvasti, on mu püsilugejate seast täpselt null inimest.

Olen täiesti teistmoodi lollakas kui lugejate enamik, mul on teised probleemid ja teistsugused õnnestumised, teistmoodi elu.

Tegelikult ei ole mul ka midagi huvitavat kirjutada sellest, kuidas niisuguses olukorras elada - huvitav tundub miski uudne tuttavas kontekstis, aga mul ei ole seda tuttavat konteksti kuskilt võtta. Nii veider on elu, kus ei taha õieti midagi, ei süüa, juua, keppida, raha teenida, laste häid hindeid ... Mul on lihtsalt kõik nii kama.
Mingi pagulaseprobleem? No tõesti, nii valgete inimeste mure. Mis teil ei ole mingeid päris asju, mida oluliseks pidada või?! Pfff...

Ja ma ise saan aru, et see on veider, et normaalne oleks asju tahta, tunda huvi teiste inimeste vastu (ses osas on mul ka puudujäägid), vajada maailmast stiimuleid, mitte neist väsida.

Kunagi oli mul teatud side ühe teatava Leevikesega, kelle kaasasündinud puue, millele viitasin kui liivakarva juuste ja hallide silmadega sündimisele, oli selgesti autism. Tema ei saa (olevik, sest ta demonstreeris oma jätkuvat inimpimedust mulle hiljuti) isegi aru, et on kuidagi veider oma huvipuuduses inimeste vastu, mina sellest saan.
Aga arusaamisega asi ka piirdub. Inimesed ei ole mulle olulised, nad on nii teistsuguste eludega, mul ei ole neilt midagi õppida, sest neile on olulised hoopis teised asjad.

Ning vastupidi. Kuidas samastuda mingisuguse naisega, kel ei ole üldse mingeid välimuse- ja pereprobleeme, sest ta lihtsalt ei mõtle neile asjadele? Kelle jaoks on oluline saavutus kirjutada paberile luuletus, mille juures samas halbus/headus ei ole isegi selline kategooria, millest mõelda, sest käsitsi luuletuse kirjutamine on tähtis ise?

Aga ikkagi olen rohkem rahul kui midagi muud.
Teistmoodi elu. Võin teha mida iganes, sest selgesti ma ei olegi normaalne, ei saa kunagi elada normaalse inimese normaalset elu, mu ees on lahti nii palju seni proovimata radu.See on tore mõte.
Võin ju tahta nii väheseid asju võrreldes enamiku inimestega, aga see-eest võin kõik oma tahtmised täide viia. Mis mul ikka kaotada on?

***

Muide, kas te teadsite, et August Jansen oli olemas? Sõitsin maalt tulles tema sünnikohast mööda ja kuivõrd selle sissesõidutee oli tahvliga märgitud, pidasin seda automaatselt Johann Voldemar Jannseni omaks - alles hiljem mõtlesin ema tõukel, et oot. August ei ole ju Johann Voldemar. Üks n on ka vähem.
Aa, maalt tulles - sellest, kuidas ihuüksi küünlavalgel oma jaaniõhtut pidasin ja sellega väga rahul olin, kirjutan mõni teine kord.
________________________________________
* Nii, mul õnnestus postitusse suruda 8 teemat 21-st.
Pole paha. Arvestades, et pagulaseteema polnud üldse üks neist ja kirjutades tuli muid asju veel ette, üldse mitte paha.