teisipäev, 25. august 2015

Natuke uhke

Kunagi aastal 2008 tegin tõlke. Fännfiktsioonile Zelazny Amberi kohta.

Huvitav, et see on mul mingil moel jätkuvalt hinges, mingil moel jätkuvalt teema. Et suremine on tähtis, annab surijale väe, me oleme, mis me oleme, aga suremine on eriline hetk, siis tuntu ja mõeldu erilised tunded ja mõtted, suremine on kuidagi rohkem päris kui muu elu.
Sellepärast saan nüüd ka uskuda omaenda erilisust, endale ilulaternaid külge riputada ning neid siiralt imetleda, mis siis, et ise riputasin, ise tegin, ise ka vaatan - on mis on, vähemalt olen kord surnud. Väga eriline.
Või noh, võisin tegelikult küll ebaõnnestuda, aga kuram, vähemalt üritasin. Üsna tõsiselt.

Ma ei saa näha neid maailmu, kus surin.

See-eest vaatasin eelmise aasta augustis endast tehtud pilte ja kurat! Ma olin ikka täiega ilus!



Surmaneedus

Need sõnad viimased, täis kibedust ja raevu
Veel sülitan su pihta, põlat’ vaenlane
Ja nean sind lõpuni, mis siis, et hingan vaevu
Ning peatselt viib mind igaveseks pimedusse tee.

Me teeme, mida suudame. Kõik lõppeb rusudes:
Tee viimne käänak ikkagi meid hävinguni viib
Ja ometi üks kaart on käes meil mängimata veel,
On lõpu eel too viimne käik me teha ikkagi.

Üks viimne temp on heita jäänd teil näkku,
Mis vääramatu hukatuse vaenlasele laob,
Kuid selle hind on pöördumatult ränk ju:
Me veri, hingetõmbed, elu – kõik meist kaob.

Kuid küllalt sest! Käes elu lõpuriismed,
Mu veri soontes tardub jäätund veeks
Ees rebestavad hingetõmbed viimsed,
Aeg anda kingitus teil kogu valu eest.

Ta võtke vastu, minu surmaneedus,
Mu mürk ja turmatõotus, viimne ennustus
Teil vannun vihkamist ma, veri suus ja neelus,
Jään järgi ootama teid seal, kus surm ja pimedus.

_________________________________________


DEATH CURSE
Maya

Last words. Last bitter words, spat out in hatred
At that which I abhor and most despise,
A curse laid with my last breath as I die here
Before the darkness comes to close my eyes.

Although we do our best, we come to ruin:
Disaster waits around the road's last bend.
Yet still we have one final card to play now:
This much is granted to us in the end.

A final jest: though we shall never see it,
We can be sure our enemies will fall:
But yet we pay the highest price to gain this,
Our blood, our breath, our very lives, our all.

Enough of this: I know my life is ebbing,
My blood is frozen water in my veins,
I've nothing now to lose, no life worth living:
I'll give the gift I've paid for with these pains.

Take now my dying curse, my fullest venom,
Promise and prophecy of my last breath,
With all my power I swear my hate
And wait for you to follow me to death.



2 kommentaari:

  1. Räägitakse, et ilu on suhteline.
    Inimene, kes on endaga rahul, on endale ilus. Võimalik, et see kiirgab ka teistele nähtavaks.
    Samas võiks tõdeda, et nüüd "uue" inimesena enda "vana" vaadeldes polnud see "vana" üldsegi kole. Väljaspoolt. Ja oma uue olemisega ehk rahulolu kehvake.
    Aga see ongi kõik subjektiivne. Nii öelda enda peas kinni.
    Mina ka pole rahul endaga, midagi nagu puudu. Tegelen :)

    m@u

    VastaKustuta
  2. Ma ei tea, kes sa, m@u, oled, ja ausalt öelda ei huvita ka. Mul on tegelt täiesti kama, mismoodi vanal minul ja uuel minul nende enesekindluste ja iludega on. Mulle meeldis neid pilte vaadata. Kogu moos.

    A sellest võiks teha terve omaette postituse, kuidas mul ajataju ei ole. Aasta möödas, ent tundub suht äsjase pildina see postituse lõpus olev. Et jaa, sellest on postitus, kuidas mul jäi aasta vahele, teine sellest , kuidas nüüd on igavene praegu ja ühes on vist juttu ka sellest, et mõtlen ainult ühest asjast ja see ei ole seks.

    Aga seda, kui vähe ma mõtlen tegelikult millestki muust kui Rongist, kuidas ma ikka ja ikka ja ikka püüan seda mõtestada, paremini mõtestada, saada aru, kuidas ma elus olen, kuidas ma surin, mida see mulle peaks tähendama, mida see teistele tähendab - seda ma ei anna edasi, sest kogemus ei ole tavakogemuse raamides. Kuidas see kõik OLIGI minu jaoks äsja, kuidas see ongi ikka veel uus asi, kuidas ma sellele mõtlen mitte vaimus "ikka sama", vaid üllatusega iga päeva avastades, uudsusi ja teismoodiolekuid kogedes - see ei ole tavakogemuse raamides.
    Mul ei ole selleks tarkvara ka, et edasi anda lihtsate sõnadega mittekirjeldatavat =) Vbla mingi targem mina suudaks. See mina, kes praegu trükib, ei suuda.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.