DISCLAIMER 2: lugesin läbi ja süüdistav tundus. Ma isegi ei ütle, et eieiei, see pole tegelt. Ilmselt olen ikka tegelikult ka mürgine nende nõuannete pihta - aga. Ma. Ei. Pea. Ühtegi. Nõuandjat. Halvaks. Inimeseks.
Oo, nõuandmisest tolle nurga alt polegi veel kirjutanud!
Seda, millest olen, seekord ei hakka üle kordama. Pidevjälgijad nagunii teavad ja juhukülastajad ei peagi teadma =)
Aga mu mõte hakkas kerima selle postituse kommentaaridest ja siis mõtlesin veel skaibis personaalselt tulnud näidetele ning püstitasin niisiis soolise teooria ning ühiskondliku tendentsi oma takkapihta.
Kõik mehed, kes mingit näidet tõid nõuandmise-teema peale, rääkisid mingist konkreetsest asjast. Peavalust, arvutiprobleemist, nad oleks ju nõmedad, kui sellele lahendust ei pakuks? See oli ka osades (meestelt tulnud) kommentaarides aimatav - et nõu antakse probleemi lahendamiseks.
Vaikiv eeldus seal taga on, et kui see konkreetne raskus lahendub, on nõuande saajal parem elada, ja lahendati üksikprobleemi.
Siis mõtlesin selle peale veel ning sain aru, et mõte konkreetsest probleemist, mis ära lahendada ja siis on inimesel parem elada, pole sugugi nende eriväljamõeldis. See on ühiskonnas sügaval sees!
"MIKS sul depressioon on/oli?" on mult küsitud liialdamata kümneid kordi. Teised depressiivikud on mulle tõsimeeli rääkinud, et neil on depressioon seepärast, et pole kallimat või tööd või kumbagi. Mallukas rääkis naisest, kes arvas, et tal on depressioon, sest pole kallimat ega lapsi ja üldse on ta ülekaaluline, ning enamik kommentaariumi hakkas kohe mõtlema, kuidas neid probleeme lahendada.
Vihastasin enda helesiniseks ühe inimese (muide, naisterahvas) peale fb-s, kes minu meelest ajas täiesti ajutut juttu depressioonist ja selle ravimisest ravimitega
"Mind on alati pannud imestama kaasaegne depressiooni ravi - põhirõhk on sellel, et patsient ei tunneks midagi ega keskenduks probleemidele liiga palju. See kaotab inimestes depressioonitunde, kuid kahandab ka võimekust tööülesannetele ja raskete olukordade lahendamisele keskenduda. Selle asemel, et depressioonini viinud probleeme lahendada ja enda kallal töötada, antakse patsientidele ravimid, et nad ei mõtleks oma probleemidele."
aga tegelikult ei väljendanud ta mingit erilist seisukohta. Nende inimeste, kes arvavad, et depressioonil on mingi väline lihtsalt paikapandav põhjus, nimi on leegion.
Mida mina üritan öelda, on, et ei ole. Ajend võib olla, aga nagu ajalootunnis õpitud, sõja ajend ja sõja põhjused on väga erinevad asjad ning põhjused on palju keerukamad, komplekssemad ning sageli saabki neid õppida vaid äärmuseni lihtsustatult, sest keegi ei saagi neist lõpuni aru. (Depressioon on sõda ses metafooris - oot, taasjagan üht pilti, mis mul nagunii ju arvutis on.)Ning siis tulevad nõuanded ajendi muutmiseks, mingi konkreetse probleemi lahendamiseks. Kui naised saavad aru, et sa võid ju ajendi neutraliseerida, ent põhjused jäävad, sa ei saa oma olemist paremaks - mehed ei saa.
Samas kui võiks lihtsalt inimest tugevdada, teha talle pai või kallistada, ja sellest oleks kannatuse vastu reaalset abi. "Sa oled mulle armas, mis siis, et sul on too maailmasuurune raskus turjal", ütleb see.
Nõuanded aga, kui need ei ole hästi konkreetsed, pisikese, hästi mõõdetava probleemi kohta käivad, on parimal juhul kasutud - halvematel juhtudel solvavad ja/või otseselt kahjulikud. "Sul oleks parem käia, kui su jalaluu katki poleks" EI ole abiks mitte kuidagi.
See ütleb mulle
* Murdunud jalaluu on ilmselt mu enda süü, miks ma selle üldse ära murdsin, eks ole.
* Et nõuandja meelest olen ma täiesti miinusajuline, ei tule ise selle peale, et mul oleks murdmata jalaluuga parem käia.
* Mitte midagi selle nõuandega teha ka ei saa, sest murtud jalaluu ei kasva soovimise peale kokku tagasi.
Oot, millest ta räägib? Keegi ju ei ütle kellelegi teadva näoga, et tal murdmata luuga parem käia oleks?
Ok, Olen selgem.
* Ära lase ennast sellest segada! (Kui ma, kurat, saaks lasta end mitte segada, see poleks ju probleem?!)
* Ära mõtle sellele! (Sama.) Unusta ära! (Sama.) Ära taha! (Sama.) Taha seda, kes sind ka tahab! (Sama.)
Mis te seda ei taha soovitada, et ära näe häirivaid unenägusid? (Emake maa, ja nüüd tuleb anomaalika ja hakkab kaagutama, et see on täiesti normaalne nõuanne ja ainult me enda piiratud mõtlemine takistab täpselt seda unes nägemast, mida tahad.)
Ilmselt ma olen vigane mudel, et ma niimoodi käsu peale ei suuda oma mõtteid-tundeid välja ja sisse lülitada.
Jee, tõesti abiks nõuanded.
Inimesed lihtsalt ei tea. Naised saavad kuidagi intuitiivtasemel aru, et toetusest on abi, nõuannetest mitte, võibolla sest neile on see kollektiivitunnetus ja teiste jälgimine loomuomasemad. Aga mehed (vt disclaimerit, kui sooline jagamine õudselt pinda käib) ei saa ja ei saa ja ei saa-gi.
Pole ime, et ma eeskätt meesoost sõpradele lootes jõudsin sinna, kuhu jõudsin. Nad andsid nõu ning kuna mina olin omadega nii hunnikus nagu olin, ka kuulasin nende nõuandeid.
Mille lõpptulemus oligi "olen nii hea kui vähegi suudan, enam paremaks ei jaksa minna, ja ikka on kõik sitt. Nojah, järelikult ongi kõik igavesti sitt, ma ka ei jõua enam."
Ja nüüd on need antidepressandid ja jee. Tugevdavad mind kannatuse vastu seestpoolt, annavad jõudu, tunde, et jee, olen tähtis lihtsalt sellena, kes olen! Aga teatud kogus paisid enne oleks äkki ka asja ära ajanud?
Hea küll, väga palju paisid =)
Selle asemel sain ma nõuandeid. Kuidas parem olla. Meestelt, enamasti (kuigi üks naine tuleb ka meelde). Sest nad arvasid, et kui probleemid ära lahendan, on mul parem.
Ei. Olnud.
Rääkisin siin enne ka, et mul oleks nagu aasta vahelt ära jäänud, pannes selle tookord rongijärgse aasta lahtrisse. Aga nüüd tunnen, et 2015. aastat nagu polekski. 2014 olid igasugused asjad ja 2016 ma ka mäletan oma tegemisi ja muutumisi - aga 2015? Kas siis midagi juhtus ka peale selle, et antidepressante võtma hakkasin?
Ah, õige, ühe tippelamuse korjasin - täiesti suvalisel autosõidul hakkas õige lugu korraga mängima ning mul oli: "Ohhhhh!"
Aga veel? Terve aasta peale üks ere mälestus?
2015, halloo?
mõtlesin, et depressioonil ju tglt on omad tehnilised põhjused - mille vastu sinu puhul aitasid AD-d. ja huvitav, miks inimesele, kellele meeldib konkreetsetele hädadele konkreetseid lahendusi pakkuda, need põhjused ei sobi. miks on vaja otsida mingeid organismivälisemaid põhjuseid.
VastaKustutases mõttes, et kui küsimus on heaoluhormoonide puudumises, sis AD on üks näide täiesti toimivast lahendusest. ja kui heaoluhormoone pakub inimlik kontakt ja toetus, siis see on teine näide. huvitav, miks sedasorti lahendused nende jaoks korralikeks lahendusteks ei kvalifitseeru, kuigi need ei erine ju väga palju sellest, et "lill on närtsinud - vaja kasta"?
Lille kastmine, kui ta liiga kuiv on, tundub igale arukale inimesele täiesti mõistlik tehniline lahendus, mis siis, et seda tuleb regulaarselt korrata. Miks samadele inimestele siis hormoonimõnu pakkumine sama mõistlik ei tundu?
lambikas hüpotees: nad ei viitsi kellegi eest niimoodi hoolitseda, et seda tuleks aeg-ajalt uuesti teha; ja selleks, et mitte end viitsimatuse pärast süüdi tunda, veenavad end, et probleem on kuskil mujal, sellises kohas, kus selle saab ühekordse lahendusega ära lahendada.
teine võimalus muidugi, et süüdi on ettekujutus, et mis iganes psüühikahaigusi ei ole olemas, sest neid ei ole keha peal nii lihtsalt näha, on hirmus visa. vrd NL sõjavägi, vähemalt Remsu mälestuste põhjal, kus haigusena arvestati ainult palavikku, aga langetõvediagnoos õppustest ei vabastanud, sest "temperatuuri ei ole".
see ei ole kindlasti ainult meeste häda (FB-tegelane oli ju naine, eks).
teine tähelepanek: on üks häda, mida ma olen näinud küll ka naistel, aga meestel tunduvalt sagedamini: läbikukkumistalumatus. mida ma olen kõige rohkem näinud vormis "ei taha õppida asju, mida ma juba ei oska" (sest uusi asju õppides läheb paratamatult vahel untsu), aga see kõrvaliste asjade kohta nõuandmise kalduvus võib sama asi olla. kui ma nüüd üritan sellesse sisse elada (sest läbikukkumishirm on mulle endale tglt väga tuttav), siis umbes nii:
VastaKustutakellelgi sõbral on suur probleem; kui ma ennast sellesse segan, siis ma oleks justkui võtnud endale ülesandeks asi ära lahendada; kui nüüd selgub, et probleem vbla ei lahendugi kunagi päris lõplikult, siis olen ma läbi kukkunud! tähendab, tuleb kähku leida mingi lihtsam ja lahenduvam probleem, mida atleedi ilmel lahendada. isegi kui see on täiesti asjassepuutumatu.
vt ka põhimõte "otsin raha lambi alt, mitte sealt, kuhu see kukkus, sest lambi alt on kergem otsida."
Sinu sõja ajendiks sai vist see, et ei jaksa enam piisavalt tubli olla, minul viskas katuse pealt hirm kontrolli kaotamise ees. Kui sellele ajale tagasi mõtlen, siis ei teagi, kas palju-palju paisid oleksid aidanud, mul siiski konkreetselt hakkas pusa lahti kerima, kui teadvustasin endale, mida ma kardan ja miks. Sisemist jõudu sain palvetamisest ja AD-d ei mõjunud mulle üldse.
VastaKustutaAga ju inimesed jõuavadki sinna punkti erinevatel põhjustel ja küllap on lahendusvariantegi erinevaid.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMäh, K., need olid täiesti pädevad kommetaarid ja ma ei vastanud neile kohe, sest mul oli täna üsna hull päev.
VastaKustutaNägin ette, et hull, aga seda, et õhtul loen teksti ühe silmaga, sest nii jubedalt on topelt muidu, et ei saa midagi aru, ikka ei näinud. Kusjuures nägin topelt ja lugesin lõpuks ühe silmaga PEALE magamist.
Ma siis mälu järgi vastan, sest arvan, et me oleme nii palju sõbrad küll, et võin =)
* see värk, et ma teen mingi lisasammu süüdistamise teemadel sisse, kui mulle öeldakse "sul oleks parem käia, kui su jalaluu murtud ei oleks" tuleb mul väga loomulikult, aga tõesti mõtlesin isegi, et vbla seal taga ei ole süüdistust, lihtsalt selline kiretu tõdemus.
Minu loogika on, et niisama ju ei öelda, ma peaks või pidanuks saama midagi muuta ütleja meelest ja kuna see mõte, et jalaluu ära paraneks soovimise peale, on absurdne, siis pidanuks ma midagi tegema varem.
Et ta vbla tõesti lihtsalt kirjeldab olukorda, tundub mulle kahtlane ikka (mida ta krt ilmselgeid asju üldse ütlema vaevub?), aga phmt see võimalus on.
* "pai" ei pea minu keelepruugis olema füüsiline. Üks, keda ma ihusilmaga näinudki pole, saatis mulle nt jõuluks Sandmani Surma pildi ja kirjaga Väga Väga Naine kruusi, kust ma jätkuvalt kohvi (ning vahel ka teed) joon ja mõeldes, kui kolossaalne pai see on, kisub ikka naeratama. Et mulle meeldivad kehalised puudutused, mu arust katsuvad inimesed üksteist liiga vähe, aga see "pai" ei ole see teema. "Pai" võib olla küpsetatud kook või ülejäänud kleit või ütlemine, et sa oled oluline, võib olla pakutud autosõit, sinu eest ära tehtud ülesanne, pikk vestlus-arutelu - phmt on "pai" selline kiindumusväljendus, mis on sõltumatu sellest, et ole nüüd sina tubli ja tee omalt poolt seda, siis ma armastan sind.
Paraku ma rohkem ei mäleta ja mis mõttes sa maha kustutasid, ma tõesti ei solvunud!
Olid jah sisukad kommentaarid, ma mõtlesin veel midagi omalt poolt vastata, kui ma omaenda arvutisse jõuan, kus ma ei pea kommenteerimiseks kedagi teist välja logima.
VastaKustutaTeisalt, VVN ütles selle ära, mida ma oleks ise kirjutanud: et need paid olid metafoorsed, mis tahes toetusavaldused.
eneseanalüüsimise abi tõlgendaks ma kah pigem toetusena. Nõuandmine võib seal sees olla, aga ma sain aru, et see tuleb küsimise peale, tähendab, arvestab selle inimese tahtmiste ja vajadustega, kes parajasti ennast analüüsida tahab.
apropoo, ma ei usu, et puhtalt välispidine ja palumatu analüüsimine üldse kedagi aidata suudaks. niipalju, kui ma tänapäeva teraapiasuundadest tean, on kõik oma erinevustest hoolimata selle loogikaga, et inimene lahendab ise oma asju, terapeut ainult toetab ja annab tagasisidet. mitte ei ütle "Tee nii!"
pmst räägib sellest Donald Bisseti tiigriraamatu õunapuujutt. Kus ilgelt paljud andsid õunapuule nõu, kuidas õunu kasvatada, ja nende nõuannete peale kasvatas õunapuu kõike muud kui õunu, olenevalt sellest, mille kasvatamise kogemus soovitajal endal oli. nt inimbeebisid. Kuni hobune lasi puul endal seletada, kuidas varssu kasvatada ja rääkis talle täpselt sama jutu uuesti õunte kohta tagasi. st isegi olukorras, kus õunapuu KÜSIS nõu, oli tal tglt kasu ainult omaenda nõust, hobune pidi lihtsalt tema ebakindluse probleemist mööda hiilima, et ta selle ära suudaks sõnastada.
Eks igaüks (pean heatahtlikke silmas) annab nõu omast vaatevinklist, ehk siis sellist, mis teda aitaks. Meeste puhul on süsteem äärmiselt lihtne ja loogiline: kõrvaldad põhjused - lahendub probleem automaatselt. Seda on meile elu õpetanud, ükskõik kas auto, arvuti või söögitegemise juures.
VastaKustutaNaised on tihtipeale ainsad müstilised objektid, mida me parandada ei oska, sest ei kipu alluma eelmainitud loogikale. Kuna aga me oma mõtlemist ei suuda muuta (pai tegemisest auto kumm õhku pidama ei hakka, tuleb lihtsalt lapp peale panna ja hoobilt asi vask) pole eriti mõistlik meestelt teistsugust abi oodata. Isegi kui nad paitavad, ei saa sisimas aru kuidas sihuke tegevus võiks aidata, sest kui põhjused jäävad tuleb ka probleem varem või hiljem tagasi.
Paraku on ka haigustega nii, et aitab põhjuste likvideerimine mitte sümptomite leevendamine, mis ajutist kergendust pakub. Depressioon on lihtsalt aju haigus mille puhul ilmselt pole veel tegelikke või siis kõiki põhjuseid avastatud ega osata neid efektiivselt kõrvaldada.
Eelnevaga ei anna ma nõu vaid lihtsalt selgitan enamuse meeste mõttemaailma.
(see on hästi nunnu, kuidas lihtsate sõnadega on kokku võetud asi, ja kuigi mehed/naised ei peaks olema lahendamise koha pealt (nagu nii lahendusi pakkudes kui ise lahendamist saades) erinevad, vaatan oma disclaimerit ja noogutan. ma lihtsalt ei oska midagi öelda selle peale muud, aint pai teha =))
VastaKustutaapropoo, haigustest ja mis nende puhul aitab: on terve pinu haigusi, mille ravi keskendub just nimelt patsiendi eluparandamisele, sest põhjuste kallale ei pääse. Alates kevadistest pisikestest külmetusviirustest ja lõpetades mitmesuguste autoimmuunhaigustega. Ja siin pole eriti vahet, kas põhjuseid _veel_ ei osata kõrvaldada või neid ei saagi kõrvaldada - olukorras, kus terveks ravida ei saa, saab siiski elu elatavamaks ja pikemaks teha.
VastaKustutavrd käimisraamid, jalutuskepid ja kargud vanainimestele, kelle liikuvus on pöördumatult kehvemaks läinud ja põhjustega ei pruugi saada midagi teha. oleks tobe rääkida, et "käimisraam on mõttetu, sest see ei tegele põhjustega".
või vrd üks mu sõber, kellel on reumatoidartriit. Seda ei saa tal välja ravida, aga ravimite abil saab ta oluliselt paremini elada.
Eesti keeles ravist rääkides on ehk raskem vahet teha, aga inglise keeles saaks öelda, et isegi kui "cure" puudub, ei tähenda see, et "treatment" oleks mõttetu. Huvitav, et füüsiliste haiguste puhul ollakse sellest palju rohkem valmis aru saama kui psüühiliste.
Tere.
VastaKustutaMa olen lugenud seda "mehed annavad nõu, kui naised tahaks pai" teemat mitu korda. Perekoolist (väga ammu ja väga pikalt). Mitmest blogist. Nüüd siit. Kirjutanud pole sellest vist kunagi. Järgnev jutt siis rohkem kirjanduse kui isikliku kogemuse põhjal:
1) Teema korduvus näitab, et häda on universaalne ja mingit rohtu, mis mehed või naised "korda" teeks, ei leidu.
2) Meestepoolne kaebus on, et naised kas ei näita välja, et nad tahaks pai, või otsesõnu EITAVAD, et nad tahaks pai. Mees valib seepeale enda arust kõige ohutuma võimaluse üleüldse - usub, mida naine ütleb - ja teeb vea.
3) On arvestatav kogus naisi, kes naudivad eelkirjeldatud olukorda (tahaks pai; mehele ei ütle; mees ei tee) mingil enesepiinajalikul viisil. Meie, naised, olemegi sihuksed salapärased!
4) Enesepiinamisele võib lisanduda ka sadism - mees saab mittearusaamise eest peksa. Leebemas vormis siis rikkis teleka ja peavalu variandid.
Eriti empaatilised mehed muidugi oskavad tõesti pai teha. Aga neid loetakse ühiskonnas naiselikeks / mittemehelikeks ja neil ei lähe suhteturul kuigi hästi. Ehk. Mehed, kes oskaks pai teha, ei saa naistele lihtsalt lähedale. Sest maskuliinsemad mehepojad peksavad nad naiste juurest varakult minema. Emased premeerivad partneri valikul agressiivsust, mitte emotsionaalsust. Ja need kõrge EQga paivõimekad mehed õpivad kenasti ära, et edukas olemiseks tuleb samuti macho mask ette panna. Pehmed iseloomuomadused peidetakse ära (tihti hoopis teise äärmusse & rämedaks ära minnes) ja ei mingid paid. Püsisuhtes võetaks maskid varem-hiljem eest, aga suhtesse peab kõigepealt kuidagi jõudma.
Ajuhaiguste puhul arvan, et meestel on selliste asjadega vähem kogemust. Kogemus ei tähenda siin "esineb vähem". Sõber Googel ütleb, et depressiooni esineb naistel mõnevõrra rohkem, aga: enesetappe on meestel rohkem; naised elavad vanemaks ja seega esinebki neil kõiki haigusi rohkem; ja naiste depressioonidest suur osa on sünnitusjärgsed (mis ei tee neist muidugi vähem depressioone). Ehk - depressiooni ESINEB naistel pmst sama palju kui meestel. Aga mehed EI RÄÄGI sellest omavahel. Ma ei suuda meenutada ühtegi meestuttavat, kes oleks iial üles tunnistanud, et ta on AD peal olnud. Naisi - suudan küllalt. Nii et naised jagavad omavahel oma hädade kohta infot ja teavad seega hinnata ka neid tõbesid, mida isiklikult põdenud ei ole. Mehed ei jaga ja ei tea. Nii ongi meie oskus vaimsete häirete ravil "lõuad pidada ja edasi teenida" tasemel. Mõni heatahtlikum mehepoeg tuleb parandab tilkuva kraani ära või üritab sulle mingit tööotsa sebida. Või püüab su näiteks kallimast lahku ajada, sest arvab, et too teine polt ongi su hädade allikas.
Mu jutt kõlab natuke meeste õigustamisena. Aga mida muud ma teha oskaksingi? Nõu anda - ei, eriti vaadates pealkirjas olevat "vol III". Öelda "oled mulle tähtis, mis siis, et..." - avalikult ja inimesele, kellega on puud soola ära söömata? Ärge lootkegi, ega ma mingi eit ei ole.
hmm.
VastaKustutapaar isiklikku kogemust minu poolt.
esiteks, ma tean küll oma tutvusringkonna mehi, kes ADsid võtavad või on kunagi võtnud. ei ole muidugi välistatud, et nad räägivad sellest ainult tuttavatele naistele, aga ma ei usu, et asi päris nii hull on.
teiseks, enamik mu tõsisemaid armumisi ("tõsisem" = kõrgemast kategooriast kui "issand see filminäitleja / C-klassi poiss on nii seksikas") on tulnud selle pealt, et mees on minu vastu kuidagi "tore". mis tähendab, et teeb mulle tähelepanu- või hoolitsusavaldusi, näitab, et ma olen ta jaoks tähtis. ma arvasin ausalt öelda, et see on päris levinud külgelöömistaktika. olgu kingituste või huvitundmise või füüsilise kontakti või konkreetse abipakkumisenäol (nagu üks mu sõbranna kommenteeris, "ma vaatasin üht loodusfilmi, emalind võttis selle isalinnu, kes tõi talle kala").
A. hakkas mulle omal ajal tõsisemat huvi (selle kõrval, et appi, maailma kõige ilusam mees) pakkuma siis, kui ta mulle kuurist puid tõi, kui mul vaja oli, ja mu kostüümi tassis, kui mul raske oli, ja mulle õuest naati tõi, kui ma naadipirukat tahtsin teha. see oli kindlasti üks tegur, mis aitas sõpradeks saada, ja sealt edasi arenes juba omasoodu.
ja kui ma õigesti aru saan, siis ütleb VVN "pai" just selliste tähelepanu- ja hoolitsusavalduste kohta, mida sõbrad üksteisele teevad, ja mida tehakse potentsiaalse paarilise tähelepanu võitmiseks. ta on ikka mitu korda väljendanud, et see võib olla ka kingitud kruus/kook/pilt või hoopis kutse kuhugi lahedasse kohta vms. või kuidas ta ütleski, see, et kelleltki tuleks mingi "ootamatu hea".
*
mis puutub oma vajaduste varjamisse ja teistel mõistada laskmisse, siis siin on see koht, kus ma ise tahaks vihaselt räntida, et "a meestele sellised naised just meeldivad", sest ma ise olen see, kes väljendab oma vajadusi otse ja verbaalselt, aga ega mul elu jooksul just hullu moodi lööki ei ole olnud. ränt: "tra te ajate neid manipulatiivseid naisi taga siis, samal ajal kui need naised, kellega on lihtne elada, passivad aastaid vesise suuga". heh. David Deida kirjutab sellest lausa meeste eneseabiraamatuid, kuidas sellised naised ongi Tõelised Naised, kelle halb käitumine ei ole üldse halb käitumine, vaid eksam, millega tuvastada Tõelised Mehed. ja ma tean Eesti mehi, kes neid raamatuid vaimustusega loevad ja sõpradele soovitavad.
ränt rändiks, siin blogitu põhjal ei paista vähemalt VVN selline olevat, kes oma vajadusi ei väljendaks.
mis veel hullem, mul oli kunagi suhe hoopis sellise mehega, kes harrastas oma vajaduste väljendamise asemel mossitamist. nii et ma ise olen hoopis selline loll Deida-mees. õnneks hakkas see mees uut naist taga ajama, kui oli aru saanud, et ma pigem talun kui tahan teda; ma oleks ise end liiga süüdi tundnud, kui lahkuminek oleks minu initsiatiivil tulnud (täitsa loll ikka).
vbla jäi segaseks - ma tahtsin öelda, et tähelepanuavalduste tegemine on minu teada üldtunnustatud külgelöömistaktika, a ühtlasi käib selline asi ka sõprade vahel, ilma et see PEAKS olema külgelöömiseks. aidatakse üksteisel logistilisi probleeme lahendada, kutsutakse külla (jumal küll, kui palju on mu sõprusringkonnas vastastikust söötmist ja vahel isegi ulatuslikumat majandusabi), kingitakse midagi, tullakse appi, kui teine annab teada "nüüd on sitasti", peetakse mõnusaid jutuajamisi ... eks eri inimeste väljendusvahendid on muidugi erinevad, aga palett on lai, midagi sobib ikka.
VastaKustutant see VVN hiljuti kirjutatud keiss, kus sõber talle ibukat tõi, on hea näide. ja selline asi kvalifitseerus tal juba täiega selleks, et "minu eest hoolitsetakse". ei ole vaja tingimata tundelisi kõnesid.
ja " tuleb parandab tilkuva kraani ära või üritab sulle mingit tööotsa sebida" läheb ju täpselt sinna "pakutud autosõidu" või "ära tehtud ülesande" rubriiki, mida VVN nimetas:
VastaKustuta""Pai" võib olla küpsetatud kook või ülejäänud kleit või ütlemine, et sa oled oluline, võib olla _pakutud autosõit_, _sinu eest ära tehtud ülesanne_, pikk vestlus-arutelu - phmt on "pai" selline kiindumusväljendus, mis on sõltumatu sellest, et ole nüüd sina tubli ja tee omalt poolt seda, siis ma armastan sind."
ehk - kraaniparandamise abi, mitte nõuanne, et "sul kuluks vähem vett, kui kraan ei tilguks".
(ma olen ka võistkondlikus mälumängus mitu korda - ise vastust teadmata - punkte toonud sellega, et loen küsimuse läbi ja ütlen siis tiimikaaslastele, mis info seal täpselt kirjas on.)
Nii hea, et on notsu, kes kõik minu eest ära kirjutab ja siis veel neid targemaid tähelepankuid juurde teeb, mida mina ei taipakski =)
VastaKustutaEi, päriselt, ma nägin Kauri kommentaari, aga mul oli juba uni peal ja siis läksin vastamise asemel magama. Aga mõtlesin voodis ikka üsna põhjalikult, kuidas vastata, et ei oleks kuri, aga oleks aus.
* Väide, et naised ei väljenda, on täpselt see, et millegipärast need naised on popid, kes ei väljenda. Mina väljendan. Mul on neid naissoost sõpru ka, kes väljendavad. Kel on ümbritsejatega suhted, mida mina pean normaalseks. Aga millegipärast on need naised, kes pidevalt kallimaid harjaga laiali ajavad, seda tõugu, kes jäävad vait ja siis mõelgu teine ise, miks temaga ei räägita. Muide, tegelt see (sest mul tervelt üks naine silme ees seda näidet tuues oma ainult umbes 400st inimesest koosnevas tutvuskonnas) on päris normaalne inimene kõiges muus. Kuigi ta on natuke esoteerik.
* Ei ole neid mehi, kes pahandades tõmbuvad kuskile arvuti ette ja on seal omaette ja elukaaslane mõelgu nüüd, kuidas ta neid pahandas, oi, ei ole =) (<- iroonia)
* Puud soola ära söödud. (Ohkab.) See on nüüd isikliku kogemuse väga sissetoomine üldisesse juttu ja pealegi rõvedalt kibestunud ja süüdistav.
Disclaimer: ma ei pea kedagi jätkuvalt halvaks inimeseks.
Aga. Minu puhul ei aidanud ühine pikk ja tihe ajalugu sittagi. Phmt see tunne, mis mul oli, oli, et ma ei tähenda kellelegi midagi, ja see tulenes otseselt sellest, et keegi ei väljendanud mulle toetust. Kuitahes pikk me ühine ajalugu ja sõprus ka oli.
Mul oligi mulje, et kui ma ise lähen ja küsin tähelepanu, siis mulle midagi antakse, aga mitte keegi ei tule ise minu juurde, ei märka mind, ei pööra mulle tähelepanu. Esiteks ma juba olin nii hea, kui suutsin ning see ei toonud muutust, teiseks olin küsinud ja küsinud ja ilmselt sellega teised ära tüüdanud, sest mingit püsivat "ooh, ma teine kord teen talle ise omal algatusel pai!" ei tulnud ning kolmandaks ma lihtsalt ei jaksanudki enam ise küsida. "Seal, kus olen mina, võiks olla ka tühi koht ning see ei tähendaks kellelegi midagi, kuni funktsioonid (no laste ülevalpidamine, nõudepesu ja patsientidele plaastri peale panek) ära täidetakse," mõtlesin ma.
Notsu jt:
VastaKustutaKui manipuleerimine eksisteerib ja töötab (mehed ajavad taga manipuleerivaid naisi, mitte neid lihtsamaid), siis on sellel järelikult mingi evolutsiooniline õigustus. Muidu oleks see käitumine ja seda juhtiv geen välja surnud. Sugupoolte vaheline tants on keeruline.
vvn, ma ei püüdnud selle soolapuudaga olla isiklik, vaid eneseirooniline. Või sa hoiatad, et Su enda järgnev lõik on isiklik kogemus / kibestund / süüdistav?
Perekool muide oli väga hariv lugemine. Inimesed kirjutavad (või kirjuta-sid, sest sest ma lugesin seda umbes oma esimese lapse saamise ajal) anonüümselt, ausalt ja kõigest. Arvuti taga nohisevad mehed, naiselikud vs mehelikud mehed, mitutsugu depressiooni-juhud - kõik on seal olemas.
(ma tegelt sain aru =) Sõna "eit" andis päris hea vihje.)
VastaKustutaevolutsiooniliste õigustustega on see häda, et nendega õigustatakse igasuguseid, lausa vastandlikke käitumisi. falsifitseerimatus. ei ole teaduslik.
VastaKustutamu bioloogist tuttavad, kes on nende mehhanismidega natuke paremini kursis, räägivad, et tunnuse säilimiseks ei ole vaja, et ta oleks elumuse või paljunemise mõttes kasulik. piisab, kui ei ole kahjulik. või piisab sellestki, et on natuke kahjulik, aga mitte VÄGA kahjulik, kui etemaid alternatiive ei ole (nt naiste sünnitusteede probleem). ja mõni kahjulik tunnus võib säilida, kuna käib komplektis kasuliku tunnusega; ja mõni tunnus on mõnes olukorras kasulik, mõnes teises kahjulik (mistõttu murtakse pead näiteks selle üle, et äkki on depressiivsus kohastumuslik, lihtsalt inimeste kui suitsiidse liigi juures viib see mõnikord elumuse halvenemiseni, kui isend end ära tapab).
manipuleerimisVÕIME on kindlasti isegi palju lühemas kui evolutsioonlises plaanis kasulik, iseasi, et tundub, et paljud ei oska seda teadlikult juhtida, et "tahan, kasutan, tahan, ei kasuta". mis on jälle ilmselt kahjulik.
oletades, et neid, kes partneri kallal mingisugust, vaimset ega füüsilist vägivalda ei harrasta, on vähem hoopis põhjusel, et oma manipulatiivsuskalduvuse juhtimine on kasulik, aga suht hilja tekkinud omadus (nagu igasugune ratsionaalsus) ja pole jõudnud levida, siis seni, kuni üksteise kallal tõmblemine järglaste surmani ei vii, on see tõmblemine lihtsalt üks neid kahjulikke, aga mitte liiga kahjulikke omadusi, mis vbla ei kao populatsioonist kunagi. eriti kui peaks olema tõsi, et enamikul pole rohkema ratsionaalsuse jaoks lihtsalt ressurssigi.
(pluss geenitriiv. mille puhul ei loe üldse, kui kasulikud säiliva haru omadused on, tema ainus eelis on see, et ta jäi mingi force majeuri loteriis (nt kes jääb kukkuva meteoriidi alla) puhtjuhuslikult alles.)
VastaKustutaa Kaur, kas paned tähele, et sa liigutad väravaposte? algul märgid, et "mehed ei osutanud sulle tähelepanu, sest naised ei ütlegi, kui neil tähelepanuavaldusi vaja on ja kust mehed peavad teadma" ja siis, kui selgub, et see konkreetne naine on ütlejat tüüpi, väidad, et ju on siis mitteütlemine evolutsiooniliselt kasulik, mis juhul, kui see peaks vastama seksuaalsete tähelepanuavalduse küsimusele, on täpselt vastupidine su algsele väitele. ja juhul, kui sõbralikkusavalduste kohta, ei puutu suguline valik üldse asjasse.
VastaKustutaEee.
VastaKustutaNotsu.
Sa ülehindad oma vestluskaaslasi.
Kogu aeg.
Hetkel siis mind.
1) Ei pannud tähele.
2) Ma väga väga püüan mitte esineda mistahes väidetega konkreetsete inimeste kohta. Asenda kõik asesõnad mõttes fraasiga "mõned naised" / "mõned mehed" ja saab palju rohkem see, mida ma öelda püüdsin.
3) Ühtlasi ei püüa ma esitad mingit loogilist ja iseendaga kooskõlalist teooriat, vaid viskan suvalisi mõttekesi. Nii et vastuolud eri lõikude vahel on täiesti loomulikud.
Ma arvan et inimesed peaks võtma teineteist nagu nad on, ega nad oma iseloomu muuta saa paremad võivad ju välja paista mõne aja, aga lõputult ei saa kõik tuleb nii või naa välja. Nii ,et meil on võimalus ainult harjuda ja kohaneda, aga see võtab aega.
VastaKustutaTegelt arvan, et vigased mudeid ei näegi unenägusi, nii et täiesti korras oled :). Ma kiren mitte ei kaaguta:) Maailm ei saa nii tõsiseks muutuda, et huumor sinna sisse ära ei mahu:). A muuseas on isegi selliseid inimesi kes näevad ühte ja sama unenägu iga ööl ja see on tõsi(igav, aga harjuvd ära ei jää muud üle:)).
Mingi protsent meestest ravib ennast vedelate ja ka keelatud ADga, sestap pole minagi päris mees AD tarbiaid kohanud, aga kuulnud olen.
Depressoon ja ajutraumad võtavad paranemiseks ja harjumiseks ka aega.
Te eilset naistepäeva artiklit märkasite?
VastaKustutaSeletab kenasti, mis vahe on naiste ja meeste juhitud maailmal.
http://edition.cnn.com/2016/05/07/opinions/mothers-day-chimps-bonobos-safina/index.html
Ma ei ole kindel, mispidi see siia teemasse jookseb, aga mul on tunne, et on kuidagi seotud.
Näited on selles mõttes ohtlikud, et proovid üldist näite varal seletada ja siis satub just konkreetne näide luubi alla. (Tolles fantoomkommentaaris, mis sai kustutatud, kirjeldasin, millist moraalset nördimust ühe tuttava füüsilise pai soov minus tekitas). Muidugi, selge, et see VVN "pai" ei ole ainult füüsiline. Kui see nii oleks, siis oleks see lihtsalt liiga imelik ;) Näitena oli see päris füüsilist öka-paid kirjeldav olukord lihtsalt väga värske ja kirgas, aga laiendagem.
VastaKustutaTegelikult võiks see, mida ma näitena tuua tahtsin inimese kohta, kes ei armasta paisid, olla ka selline: ...... (täida lünk suvalise atesteerimata tegelasega) tegi minu suunas ....... (sisesta suvaline tutvuse olemusest johtuvaid volitusepiire ületav pai-kategooria tegu) ja põhjustas ....... (täida lünk variantidega a) arusaamatuse; b) piinliku olukorra; c) akuutse häirituse; z) ei ole välistatud, et asjaolude kokkulangemisel tõesti mõningase meeleolutõusu).
Kuigi servast läheb asi absurdini, sest kui pai võib olla ka "igasugune inimlik abi, kaasa arvatud nõuanne siis, kui seda vajatakse", siis ei olegi sisulist vahet. Nii, et selleks, et üldse neid omavahel võrrelda või vastandada, siis peaks neile "hoolivatele tegudele" kuhugi mingi piiri tõmbama, et sealtmaalt on pai ja sealtmaalt nõuanne, kurat teda võtku :) Sest muidu võin ma kiusatusele järele anda ja öelda, et samavõrd kui pai võib muuhulgas olla ka nõuanne, võib nõuanne olla muuhulgas ka pai, ja kuna nõuandeid on leegion, siis mida kurta :)
(Okei, nüüd ma pean ilmselt ütlema, et tegelikult ma olen suhteliselt sõbralik inimene, enne kui keegi tunneb vajadust rinnaga džotile viskuda, sest muidu selgub poolel hüppel, et džotti polegi ja katsu siis seal õhus nägu teha, et niisama vaatad lilli või midagi.)
See klassikaline kala ja õnge võrdlus on ilmselt kõige sobivam miskitki piiri tõmbama, kui peaks tekkima tõsimeelne soov paisid ja nõuandeid siiski kuidagi eristada. Kala annab inimesele jõudu juurde jah. Ja kui ta on näljast apaatne, siis ei aita õnge toppimine tõesti mitte kuidagi. Ning võibolla tõesti, et kui teda piisavalt toita, siis jaksab ta olukorra lahendada muul viisil - näiteks hakata taimetoitlaseks vms, õnge ei olegi vaja.
Nii, et siis oleks paide eelistamine nõuannetele: toitke mind, aga laske ma lahendan oma jamad ise. Ja nõuannete eelistus: näidake mulle uusi tööriistu, vanad ei aita enam. Minu elukogemus ütles, et viimane töötas. Seetõttu ma lihtsalt ei ole nõus sellega, et üks on olemuslikult kuidagi parem kui teine. Mõlemad on head ja abiks, olenevalt inimesest, ainus probleem on soovituses või soovimatuses. AGA soovimatud paid on sama sitad kui soovimatud nõuanded.
Ja mis naistesse ja meestesse puutub, siis mul on selle kohta oma teooria: naisi on väga pikka aega õpetatud või vähemalt alateadlikult suunatud nunnud ja korralikud olema, nii et selleks, et iseenesega natukegi rahul olla, peaksime täielikud üliinimesed olema. Sellest tekib ainult palju frustratsiooni ja kohutavas koguses alaväärsuskomplekse.
VastaKustutaJa kui alaväärsuskompleks ei ole kõige kurja juur, siis ma ei tea, mis on. Kohe päris kindlasti võib seda kahtlustada "pilt on, häält ei ole" suhtlemissuutmatuse olukordades, väljendussuutmatuses (ma ju üldse ei tohiks oma soove millekski pidada) ja segast peksmises. Soov on, isu on, mure on, aga vaat, rääkida kuidagi ei sobiks. Ime, kui katlal kruvid lõpuks laia ilma lendavad.
Nii, et see, et naistel on mõningane suhtlemispuue, mis puudutab iseenda soovide ja vajaduste rahulikku ja selget väljendamist, on täiesti reaalne.
Ja et mõlemat mängijat edasiseks ergutada, on ka meeste suhtlemissuutmatus sageli äraspidises alaväärsuskompleksis kinni, nagu siin juba varemgi mainiti: see tunnete värk on mingi pehmode rida, kui sa tahad ikka tõsine mees olla, siis ära heieta. Tee. Kannata. Anna naabrimehele tappa, kui midagi muud ei oska, aga vähemalt oled mees.
Ja ladus ja raskekujuline väljendussuutlikkus ei ole ka üheselt meestepõuaga seotud, ma räägin vabalt ja kui väsin, magan, aga võin rääkida ikka ja mehi on nagu mustikaid. Samas on mul ka D-korv (tegelikult kaks), nii et võibolla, kui põhiväärtused on paigas, ei lase nad muul ennast segada :)
Jaa-jaa, seda mullegi mitmed mehed üritasid väita, et pai on hea küll, aga nõuanne on ju ka pai =)
VastaKustutaEt teine hoolib, kuidas sul läheb, ja siis annab nõu =) Minu jaoks see vahe tuleb sisse just sealt, et nõuanne eeldab, et "tee nii, siis on parem" elik eeldab minult millegi tegemist. Ja noh, kui ma olen sellele juba mõelnud ja otsustanud mitte nii teha, siis nõuande järgimine tähendab, et ma olen nii maoli maas, et ennast enam ei usalda, aga teisi küll.
Nii ootamatut nõu, millele ma ise enne mõelnud ei oleks, on mulle paar korda antud ja ma olen alati proovinud, aga enamasti ma OLEN mõelnud, kas asja läbi proovinud või kohe mõelnud, et eih, see pole mulle, ja mul pole neist õhkagi kasu.
Ja noh - nüüd, takkajärgi, ma annaks endale nõu, et lõdvestu, võta vabalt, ära pinguta kogu aeg, sa pole asendamatu - aga ainus, kes sel teemal ettevaatlikult andis, oli notsu siinsamas päevikus. KÕIK muud nõuanded olid "ole veel parem, pinguta rohkem, sa pole piisavalt" ja phmt olen ma sellest õppinud, et keegi teine ikka ei adugi mind nii hästi kui ma ise (vbla notsu v.a. =)) ja inimesed on vajalikud, inimesed on toredad, ma tahan neid oma ellu - aga nad ei ole minu suhtes targemad kui mina.
Miska toetus, pai - jaa, nii tore. Aga nõuanded - häh, mis nad tõesti arvavad, et teavad minust rohkem kui mina? Kasvatan nende soovituste järgi oma okstel beebisid, aga õunu, vat õunu ma ei saa, kuni mõni hobune ette ei sattu või ise ei mõtle välja, kuidas siis õunu kasvatada.
(Hull piin, et siin ei ole kommentaari muutmise võimalust :) Seega parandan ja postitan uuesti.)
VastaKustutaKusjuures absoluutselt nii ongi - Sinu kohta tead Sina kõige paremini ja nii, nagu Sa ise tunned, et on hea, siis ongi hea.
Ainus koht, kus ma vastu vaidlen, on see koht, kus kas Sina või keegi teine kommentaariumis (sest ma tõesti täpselt ei mäleta, aga aegajalt on silma jäänud), hakkab rääkima sellest, et see paitamine on üldse asjana eneses kuidagi oluliselt parem. Siis ei.
Mina räägin ka ainult iseenese näitel, mitte määratust enesekesksusest või sellest, et mul puudub silmaring või empaatia, aga ma lihtsalt tunnen iseenese kogemust ja hinnanguid kõige paremini. Ja antud juhul olen ma lihtsalt väga hea näide kinnitamaks neile, kes tahavad üldistada, et neile sobiv lahendus (noh, see paide värk) sobib kõigile, siis - ei sobi. Ikkagi on, et jänesele porgand ja rebasele liha. Vastasel juhul lihtsalt täiendame neid taimetoitlaste ja lihasööjate lõputuid vaidlusi, et selgitada välja üks ja kõigile sobiv dieet, mis raudselt päästab kogu inimkonna eranditult ;)
No vbla, vbla ei päästa siis maailma üks sobiv dieet kõigile =)
VastaKustutaAga minu [väga isiklik] kogemus ütleb, et nõuandega sa võid puusse panna, on võimalik, et teine teab asjast rohkem kui sina, aga toetusega sa ei SAA puusse panna.
Et phmt ikkagi luges ju ka sulle see, et keegi mõtles kaasa ja arutles sinuga, kui ta lihtsalt oleks öelnud, et K., tee nii, ja nüüd räägime 10 minutit ilmast, siis jooksen edasi - kas sa oleks seda nõuannet millekski pidanud?
Või noh - et muidugi võib inimene lollilt toetust avaldada, nagu sama lollilt kui rumalat nõu andes.
VastaKustutaHea küll, sina võitsid =) Igale oma =)
Kusjuures täiendusega täitsa nõus ja saagu täiendatud: Soovimatu JA loll pai ja soovimatu JA loll nõuanne on mõlemad selgelt töllakad.
VastaKustutaMõttetera täiendamiseks võin kunagi väga lollidest ja soovimatutest paidest lugulaule rääkida ;)
A ma ei võitle ju, seega ei võitnud :) Sest kui mingi arusaam selgines, ei saa öelda, et keegi oleks kaotanud :D
Ja kui mõlemad jäid seda kindlamini oma endiste seisukohtade juurde (no juhuks, kui see tähendas, et: "ma ei viitsi sel teemal lõputult jaurata, aga ma tean, mis ma tean"), siis on midagi maailmast sellegi läbi paremaks saanud.
Ei, muidugi me ei võitle ja keegi üldse siin kellegagi ei võitle, sõbralik arutelu.
VastaKustuta=)
muide, see on mul blogisaba lemmikvorm - et arutletakse, aga keegi ei ründa samas kedagi.
paar tagantjärele märkust.
VastaKustutaEsiteks, kalast ja õngest - osa nõuandeid, need tagantjäreletarkuse nõuanded ei ole isegi õige õng mitte. Õng oleks näiteks see, mida Kaur mainis - "sebib töökoha". a kui töökoha sebimise asemel on ainult nõuanne "otsi endale hea töökoht, siis on rohkem raha ja parem elu" on võrreldav soovitusega, et "muretse endale õng, siis saad kala püüda ja kõhu täis!"
või kui küsimus ei ole rahas, vaid meeleoluhäires, siis aktiivne psühhiaatri juurde saatmine (vbla koos transa- ja orgunniabiga), et inimene ometi asjalikku abi saaks, on õnge andmise moodi tegevus; aga lihtsalt seletamine, et "see kõik on su mõtlemises kinni, mõtle positiivsemalt," võrdub "muretse endale õng!"
*
a naiste perfektsionismikasvatusest: vt seda Mitchelli ja Webbi sketši.
a ma ise kahtlustaks vähemalt enda puhul suurelt jaolt hoopis Suure Õe kompleksi ja et noorematel õdedel võib selle asjaga teisiti olla.
Nots mina saan aru nii.Õng on vahend (seade,auto,aparaat,raha)ilma milleta ei saa kala püüda(raha teenida).Kala peab ikka ise püüdma. Õng ei saa olla nõuanne, sest nõuanne pole vahend.
VastaKustutaSa üritad tõlgendad seda nii et, ravi vahend ehk õng ja tervenemine ehk kalapüüdmine , "siis see kõik on su mõtlemises kinni, mõtle positiivsemalt" peab tähendama - mine ravile.:) No ei tähenda ju :) või ma ei saa su mõttest aru tõlgi:)
Nii ma mõtlesingi, et üldiselt on õngeks vaja midagi konkreetsemat kui lihtsalt nõuanne. Kuigi erandjuhul võib isegi nõuanne õnge rolli ära täita. Minu jutt oli vastuseks K. kommentaarile, kus ta ütles, et "See klassikaline kala ja õnge võrdlus on ilmselt kõige sobivam miskitki piiri tõmbama, kui peaks tekkima tõsimeelne soov paisid ja nõuandeid siiski kuidagi eristada", st liigitas nõuanded õngede kilda.
VastaKustutaMa usun, et õngeks sobib selline nõuanne, mis aitab mingit mõttesasipundart lahti sõlmida, kuhu inimene on ise umbe jooksnud. a hiigla palju nõuandeid on hoopis stiilis "sa teed seda valesti," ega aita midagi kuidagi harutada või ei anna üldse mingit uut infot.
AA mõistan vvn mõtleb paide all seda, et keegi koristaks ta tube, viiks prügi välja, teeks remonti ostaks uue pliidi, lükkaks umbes torud lahti, räägiks, sõidutaks autoga, küpsetaks kooki, saadaks asju, keeraks kruvisid ja palju muud. Aga nõuannete all mõtleb kui keegi ütleb vii prügi välja, tee remonti, osta uus pliit, käi jala, keera ise kruvisid jne. Üldiselt on kõik need probleemid millega ta ise hakkama saaks, vabalt, aga kuna ta on nii tark et ta teadvustab neid probleeme isegi, aga et selleks pole tal vahendeid mõnikord ka oskusi ja takkapihta ei sõtu osade nõuannete täitmine temast, siis sellistest nõuannetest on tal frustratsioon, sest need on korduvad ja korduvad ühed samad, ma usun aastast aastasse juba Ja see ongi põhjuseks mix vvni see nõuannete saamine tõrksaks teeb ja närvi ajab.Ta ju igat sorti katseid siin teinud.:)
VastaKustutaTeatud inimesed küsivad järjepidevalt vvn käest millal sa .... ja siis järgneb tee seda proovi toda.jne.:) täielik frustratsioon:)
Vvn näeb nõuannet kui põhjust ja võitleb selle vastu. Üdises plaanis võitleb ta korra vastu ja see paneb teda tahtma täpselt teistsugusid asju ja kui on täielikult teist moodi on lahe sobivus pole oluline.
Äkki on nii?:)
Rääkisin sõbraga ja mul saabus valgustus =)
VastaKustutaNõuanded, mis ma sain enne rongi, ei olnud tegelt "sul oleks parem käia, kui sul jalaluu katki ei oleks" metafoori järgi. Sest see eeldanuks arusaamist, et mul on jalaluu katki ju! Aga seda arusaamist polnud ei mul endal ega kellelgi teisel. Mul oli küll arusaam, et käimine on jube valus, aga seda nõu, et "mine arsti juurde!" ei antud.
"Hea matkatempo on 40-60 kilomeetrit päevas olenevalt maastikust, ja matkamine on hea treening."
"Jalalihase harjutused on näed, siin, sihukesed mõistlikud."
"Algul tasub teha harjutusi vähem, hiljem võib juba koormust ja kordade arvu lisada!"
Ja mida mina sain neist nõuannetest, oli enda meeletu ebaadekvaatsuse tunne. Ma ei suuda käia päevas 40-60 km, mu jalad ei lähe harjutuste tegemise põhjal tugevamaks, aint valu läheb hullemaks ja hullemaks ning koormusi tõsta? KOORMUSI TÕSTA?! Ma ei suuda!
Ilmselt olengi mingi vigane mudel.
Pimedas toas peaks näha olema mis jalgadega on tegu.;)
VastaKustutaMis nendel jalgadel siis viga on?
VastaKustuta(seda küsimust ma ignoreerin, sest see on kas trollimine või näitab nii õudset taipamatust, et mul ei ole seal isegi millestki alustada. Aga jah, see paide ja nõuannete asi on sul täpselt ära tabatud. Et MUIDUGI ma tean, et prügi välja viies on korteris vähem prügi ja prügikast ei aja üle, mulle ei ole vaja seda öelda. Kui ma millegipärast olen otsustanud mitte prügi välja viia, ilmselt mul on selleks omad põhjused ja sellest, et mulle öelda "vii prügi välja!" on mulle täpselt 0 kasu ning samas on see solvav. "Sa ei tule selle peale, et ma oleks juba viinud, kui see niisama lihtne oleks?")
VastaKustutaJah muidugi ma ei taipa,:) mul vahel pealuu läheb katki ja ma siis ei suuda üle 30km/h mõelda. Koristamine on loomulik tegevus, selle järgi saad ennast visuaalselt hinnata kas sul on "depressioon,stress või haigus, midaiganes ". Ma mõtlen kui mingi toiming jääb ja jääb, siis tuleb endasse kriitilisemalt suhtuda.
VastaKustutaMõni muretseb endale suurema prügikasti, mõni kogub prügi, et siis kui viitsib ja lihtne on vabaneb sellst.
Õige!sina ju otsustad selle üle mida sa ise teed. Aga veel on sinu enda tahtmised, kas sa suudad nende üle ka ise otsustada või otsustavad nemad mida sa teed.
Sa reageeid üle kui solvud tühistest asjadest.:) Ära selle peale solvu :)
see koomiks vaatas nõuandmise teemat kroonilise füüsilise valu kannataja aspektist:
VastaKustutahttp://everydayfeminism.com/2015/05/hurtful-things-said-to-people-with-chronic-pain/