Maailm, muutu sina!

Olgu, nüüd tahan mina tõsisest teemast rääkida.
Tõnn Sarve puhul ma vaikisin, sest kogu selle raamatu, kaanepildi ja sisu koosmõju jamasus tundus nii iseesestmõistetav.
Raivo Männi puhul mul oli raske juba, aga minu arust see oli ikkagi nii selgelt kõigile näha rõve ja jabur, et tundus asjatu sinna alla oma nappi püssirohtu raisata.

Aga Kenderi protsessi puhul ma lihtsalt ei saa enam.
Et kohe selge oleks - ma ei pea Kenderit kuidagi samasse kasti kuuluvat kui Mändi ja Sarve. Olen "Iseseisvuspäeva" lugenud, mulle ei meeldinud ja rohkem ma pole tema raamatuid pikemalt kätte võtnud, aga see on kõrvaline. Kirjutagu mida tahab, see on ilukirjandus, keegi ei sunni kedagi lugema.
Õudne on see protsess, mida tema üle peetakse.

Iseenesestmõistetav, et see on mingi jama, keegi ei mõista ilukrjanikku ju süüdi selle eest, mida ta kirjutab, keegi ei käsi ju kellelgi seda lugeda [kuigi koolis on kohustuslik kirjandus olemas, osaliselt jube, et selline asi on, aga noh - kirjandusteaduse õpilased ka loevad kohustuslikus korras raamatuid, seda ma praegu ignoreerin], lihtsalt nõmedaid kirjutisi on kõik kohad täis, olemas ja lausa eesti keelde tõlgitud on "Ameerika psühhopaat" - kala hakkab ka naerma idee peale, et on midagi, mida ilukirjanik ei tohi kirjutada.

Ja siiski on Kenderi kohtuasi. Reaalselt olemas. Kestmas.
Praegu.
Selles riigis, kus üldiselt ikka usutakse, et 2+2 võrdub neljaga ja kuigi selles on kahtlejaid, asja suhtelisuse peale rõhujaid, on nad väga väike vähemus. Siinsamas peetakse selle aburdsuse üle kohut, mitte kuskil Indias, kus naisi kividega surnuks loobitakse, mitte kuskil Ukrainas, kus sõda peetakse ja see meisse ei puutu, vaid kuramuse Tallinna linnas.

Lugesin kohtuprotsessi transkripti, 1. ja 2. osa, ja põhiline, mida tundsin, oli uskumatus. Õudus ja uskumatus, sest see ei ole ju võimalik?! Hästi pikad on need üleskirjutused, aga ma lugesin mõlemad osad läbi, sest kuidagi ikka lootsin, et olen millestki valesti aru saanud, see ei saa ju tõsi olla?!

Pähkel: Et kust te nagu võtsite näiteks sellesama, kui kaitsja juba küsis, selle kokaiini kasutamise seksi juures, või siis ütleme ka need, seksuaaltoimingute kirjeldused-
Kender: Nii?
Pähkel: Peas, kust see tuleb?
Kender: Peast.
(...)
Pähkel: Nüüd me jõuamegi selle huvitava asja juurde, te arvate, et te kasutate sõnu, mida inimesed jäävad uskuma? Te ütlete, et kirjanik ei vastuta mitte millegi ees?
Kender: Ei. Mitte millegi ees.
Pähkel: Kust tuleb niisukene-
Kender: Põhiseadusest. Kunstid ja teadused on vabad. Põhiseadusest.
Pähkel: Hea küll, see põhiseadus on-
Kender: Okei, okupeerime Eesti, siis jääb kirjanik ikka vabaks.

Või igaüks, kellele on pea. Sest pea sees toimuvat ei saa väljaspoolt kontrollida selle ohtrast üritamisest hoolimata, su mõtted on su enda omad ja totaalse kontrolli ühiskonnast eristab meie oma näiteks see, et võib oma peas toimuva ka suht vabalt üles kirjutada ning teistel seda lugeda lasta, ilma et see mingit kriminaalsüüdistust kaasa tooks.
Või siis mitte.
Oot, mida ma olen kirjutanud ... Tapmisest? Jaa. Vägistamisest? Pole ette tulnud. Piinamisest? Jaa. Inimsöömisest? Jaa. Reetmisest? Oojaa, see on mu viimaste aastate meelisteema: kuidas tehakse valik, mis lojaalsuse kriteeriumite järgi oleks nagu valevalevale, aga ometi ainus, mida see inimene just siis teha saab.

Kas see võiks kedagi innustada tapma, piinama, inimesi sööma ja riiki reetma?
Muidugi!

Pähkel: Mida tähendab vastutus kunsti ees? Et see, kui ma seda loon, keegi nagu ütles, et loeb, jumal, tema asi, viga peas.
Kender: Jah, just, hüpaku aknast välja, teen akna ka lahti kui vaja on. See ei ole minu asi, päriselt ei ole minu asi, ma olen kunstnik.
Pähkel: Et kõige parem elukutse, mida siin elus valida, on kunstnik?
Kender: Kõige raskem! Oma loomingu, inimesena vastutan kõige eest, kodanikuna vastutan kõige eest, loojana mitte millegi eest. Teen kassipilte, keegi zoofiil kiimleb nende peale – pole minu asi, ma armastan kasse. Pole minu asi, mida mingid perverdid teevad, ma armastan kirjandust, ma teen kirjandust. 0 vastutust. See kunst, see on nii tähtis osa inimeseks olemise juures, et kui sa kunsti armastad ja kunsti teed, siis sa annad ära enda hingest, enda südamest nii suure tüki, muidugi ma ei oota selle eest tänulikkust, aga lihtsalt see on juba see, mille eest ma vastutan, et see tükk oleks võimalikult aus, võimalikult võimas, võimalikult kõva.

Ma tahaks oksendada selle idee peale (nagu peale, pihta, oma oksega üle valada), et looja kuidagi vastutab, mida keegi tema loomingu põhjal teeb-mõtleb-tunneb.

Ach. A minge persse, mõtlen selle asemel, sest natuke on see mu nüüdse kompromissituse teema ka. Et sa valid selle, mis on sinu jaoks õige, ja kuradile muu.
Mul oli täna meinstriimi-päev, käisin lastega kinos Kapten Ameerika kolmandat osa vaatamas. Või siis eile oli, kell on juba 0:43 ja ma vist ei avalda asja enne hommikut? Aga seal oli see koht, kus matustel öeldi välja, kuidas raskel alal naisena ellu jääda ja see pädeb igal pool inimesena ellu jäämise kohta. Teha kompromisse, kui saab. Ja mitte teha, kui ei saa. Et kui ka kogu maailm on sinu vastu, kui sa tunned,et ajad õiget asja, mitte järele anda, seista nagu puu ning öelda maailmale: "Ei. Sina liigu, mina ei kavatsegi!"

Nii ongi. Mina ei liigu, ei kavatse loojana oma kirjutisi muuta, sest äkki keegi kusagil loeb valesti.
Aga mul on ka kerge: mitte midagi karta on lihtne, kui sa tõesti ei karda midagi. Valida mitte vähima võimaliku halva rada, vaid õiget teed.
On õudne, et meie koduvabariigi seadused on sellised, et loojat võib loomingu eest kohtu ette vedada.

Muide, mõtlesin välja, kuidas taustavärvitust tagasi saada - muidugi HTML-i kallale minna =)
Lill.