Üleni rahulik

Kaks kohtumist daamidega punases.
Üks oli rongis, selline üsna kogukas ja meikimata umbes 60-aastane naine, kel olid punased sukkpüksid, punased seemisnahksed saapad, punased rippuvad kõrvarõngad ja punane jope - neist ainus mittedaamilik ese, üsna suvaline, aga hästi toonis kõige muuga.
Imetlesin pool rongisõitu, siis ta läks maha.

Teine oli Stroomi rannas, kus hästi palju inimesi eelsuves nurrumas, vene ja eesti keeles rääkimas, jalutamas oma koeri, väikelapsi ja iseend.
Umbes samas vanuses naine, kuigi pisem nii kasvult kui ümbermõõdult. maailmalaheda punase tikanditega ja kootud olemist teeskleva pontšomantliga, punased püksid, punane kübar - aga et asi oleks teise daamiga rongis võrreldav, olid tal jalas suvalised valged (tegelt pisut halliks tõmbunud) tossud. Isegi kinni nöörimata, selliselt sisse lükatud paeltega, et nende otsa ninuli ei kukuks.
Teda ma, tõsi, nägin ainult möödumas ega saanud väga pikalt ja andunult põrnitseda.
Aga see mõte, mis mul neid nähes umbes peas oli, oli: "Sa ei pea olema pealaest jalatallani tuunitud, meigitud ja kaunistatud, et stiilne olla, saabki täpselt nii palju ponnistades, kui endale hea tundub."

Ja see on meeldiv omaenda tulevikule mõeldes. Et ei ole alternatiivid siis samuti "suva see välimus" ja "välimus on kõik!" Saab seal vahel vabalt püsida ka vanuses umbes 60 ja see ei ole mingi jalgratas, mida ise pean leiutama, juba toimib!

Mulle on võrgupäevikusse tuldud otsinguga "miks üks inimene teeb teisele haiget".
Üldiselt see on täiesti adekvaatne otsing, mis otsija minu juurde tõi, ikka juurdlen selle küsimuse üle - aga üldiselt võiks ju ka kokku võtta:

* sest tal on pohh
* selgest lollusest
     alatüüp * tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati
* see on läbikaalutud otsus "mul on niimoodi parem ning kui mina ise enda eest ei seisa, ei seisa keegi"
* väga väga väga harva on ilmselt sadistlik rõõm ka mängus, aga mina küll ühtegi sellist juhust ei tea

Miks ma üldse rohkem mõtteid olen kulutanud? Täiega adekvaatne kokkuvõte sai 6 minutiga tehtud!
Haarab nii minu kui kõik mu tuttavad ära. Hah.

Muidugi on kõik lihtne, kui inimesed, nende teod, tunded ja valikud kastidesse panna, kastile silt peale - ning kõik on neljakandiline. Kerge ära paigutada ning kapivalmis.
Ent just praegu - või noh, paar aastat - ma ei jaksa enam leeki, auru ja vedelat vett pihus hoida üritada.
Läheb kasti, silt peale ja mu sehen on vaid imestus, miks ma niimoodi varem ja alati ja kõigiga ei teinud. Kas need asjad seal kastides on üldse enam need aurud, suitsud ning voolavad veed, ei pea ju mind huvitama!
On nii palju lihtsam, kui hoolida eeskätt endast, kui mitte püüda maailma õnnelikuks teha, nui neljaks, enda arvelt.