Kõik on imelikud

Mäletate, kunagi hästi ammu, nii umbes kaks kuud tagasi, oli mul nädal, mil pea viiel päeval valutas ja siis tegin 90 trenniseeriast ära 52?
Eelmise nädala lõpuks sain viimaks puudujäägi järele tehtud. See 90 ühikut nädalas on hästi välja arvestatud, rohkem ikka naljalt ega regulaarselt ei tee. Aga vähehaaval, tasapisi - tuli ära.

Jee mina.
Kiirus 1 km tunnis on väga tõhus, miks ma küll üritasin maailma paigast tõsta varem?!
Aa, ma sain emotsionaalse rahulduse ainult siis, lihtsalt tasapidi tegemine ei andnud. Õige küll, oli nii.
Et ma uskusin endal olevat bipolaarsed tendentsid ja sain neile ka kinnitust inimhinge-spetsialistilt, oli tegelikult hoopis, et vahel ma suutsin depressioonist natuke välja rabeleda ja üritasin siis seda seisundit hoida.
Ainult nojah, Maailma väga kaua nihutada ei jaksanud.

Mul on ikka hinge peal sees keskmiste-asi. Et mul ei toimi, no ei toimi, psühholoogid, teraapiad, et ma ei saa oma elu kuidagipidi paremaks keskmistele mõeldud nõuannete abil, et minust ei saa aru ka need haritud spetsialistid kõige oma haridusega, sest ma ei ole reeglipärane, on avanud uue vaatenurga kõigele.
Mu ees avanes täiesti uus maailm koos mitte lakkamatu raskusega "ma ei ole õnnelikum karja valikuid järgides, mis mul viga on?" vaid tõdemusega "ma olen mina, teen, mis tahan".

Kui sa oled hea, ole sina ise =)

Muidugi olen antud teemast ka varem mõelnud, ega ma mingi normaalne pole ju kunagi olnud!

Ning kui ma mõtlen inimestele enda ümber, ega nemad ka ole. Nagu KEEGI. Kuskil peavad olema need ema-isa-kaks-last-ema-müüja-isa-torutööline-lapsed tavakoolis-sest-seal-ju-lapsed-käivad-pered, aga ma ei tunne ühtegi sellise pere liiget.
Normaalne on olla ebanormaalne.
Keskmise intelligentsiga keskmist kaalu keskmist kasvu keskharidusega keskealine on tõenäoliselt kuskil olemas, väga haruldane isend sihuke. Enamik meist on aga isemoodi ning imelikud.
Inimkari, imelikest koosnev kari.

Ei, ma tean küll, see ei ole mingi minuleiutatud idee, on maailmapalju pilte netis näiteks.
Aga seal on teatud vahe, kas näha end kõrvalekaldena karjast või üldse mitte karja osana, unikaalse endana ja kari koosneb ka vaid unikaalsetest indiviididest, keda mingi ühe nimetajaga lüüa on tegelikult räme üldistamine ja peaaegu vägivald.

Kari on, aga põhimõtteliselt ongi ainus asi, mida karjaliikmete kohta üldiselt saab öelda: nad on kuidagipidi karja liikmed.
Kõik.
Kogu keskmise leidmise idee on invaliidne. Poes müüdavad kartulite kotitäied kaaluvad keskmiselt 5 kg - aga mida selle teadmisega peale hakata? See ei välista ei sajakilost kartulitekogust ega ka sajagrammist. Kui nad kaaluvad umbes 5 kilo, muutub kohe kõik, sajakilone kotitäis oleks selgelt kõrvalekalle, aga mis pagana kasu on kellelgi keskmise arvutamisest?!
Tervislik KMI on paljudele inimestele tervislik - ja samas on hulganisti terveid väljaspool selle piire ja hulganisti haigeid seespool ja miks, miks see keskmistamine hea on? Et keskmisel sinu kaaluga inimesel on keskmiselt 20% suurem tõenäosus saada mõni südameveresoonkonna tõbi kui 25 kilo kergemal keskmisel inimesel muudab sinu konkreetset elu kuidas just?

Väga minukeskne ja ebateaduslik seisukoht =)
Keskmise kindlaksmääramine ütleb ju vähemalt midagi tõenäosuste kohta?!

Kui te arvate, et tõenäosused teie puhul tõenäolised on täide minema, laske end neist mõjutada. Loomulikult. Igaüks tehku, mida tahab =)
Minu puhul - ma ei näe tõenäoliste asjade endaga juhtumist enam tõenäolisena. Kammaan, ma olen elus. Hullem: ma olen elus ja targem kui enne.

Isegi kui see on ainus maailm, kus niimoodi läks, on see siiski ainus maailm, mida tunnen.