Kogemusnõustamine ja muud asised asjad

Esmalt (enne kui jälle ära unustan) panen lingi oma kogemusnõustamisest rääkivale lõputööle. See pole siin, et te, armsad lugejad, saaksite ilkuda, mis kõik valesti on, vaid selleks, et tulevased seda temaatikat puudutavad uurimistöölised võiksid eesti keeles loetavat materjali kasutada.

https://drive.google.com/file/d/0BwZvqVU8ozlRZkRZNU9tMlVhTFE/view

Siis võiks veel öelda, et kogemusnõustamine ja kogemusnõustamine ja võibolla ka kogemusnõustamine, et otsingumootorid õigesse kohta tooksid.

Nii, tehtud.

Siis lubasin aru anda, kuidas kodune seenekasvatus edeneb.
Võtsin esimese saagi, lisasin need supile ning nüüd pakk puhkab, nagu juhendis ette nähtud, kümme päeva. Külmkapis.
Peab tõdema, et austerservikud maitsevad hästi, neil on sihuke mõnus tihke viljaliha (mida ei tohi üle keeta, muidu läheb lausa vintseks!) ning hiinapärase supi tegid nad veel eksootilisemaks - ent.
See krmuse saak oli umbes 70-80 grammi seeni.
Üldiselt neist supile isegi jätkus.
Aga see pakk peab jube kaua edukalt vilja kandma, et tasa teha 13 eurot, mille tema eest maksin. Värsked austerservikud on head küll, aga kui peale umbes nädalast kasvuperioodi saab 70 grammi seeni ja siis peab pakk kümme päeva "puhkama", enne kui järgmist satsi võib kasvatama asuda, kaua läheb, et 2.60-se kilohinnaga šampinjonide asemel austerservikupaki ostmine ära tasuks?

Vaevalt see pakk üldse nii kaua saaki annab. Loen enda õnnelikuks, kui õnnestub oma 13 euro eest 700 grammi seeni saada.
Aga noh - poleks proovinud, ei teaks.

Oehh. Kell on 2.02. Miks ma ei maga? Sest ma, kurat, sõin jälle liiga vähe ja siis ei saa magada. Kusjuures ei ole tunnet, et kõht tühi, mine söö! Lihtsalt uni ei tule ega tule, kuigi voodis on nii mõnus olla ja peas ükski muremõte ei keerle, ning paratamatult hakkan siis mõtlema, et MIKS.
Välja mõtlesin.
Kusjuures oleks siis nii, et mulle see vähesöömine mingit allavõtmiskasu tooks! Ei, ma vahepeal jälle proovisin. Nädala jooksul 3x päevas süüa ja pärast 22 ainult puu- ja köögivilju tõi kaasa pool kilo kaalutõusu.
Aju soovitas vähemsöömist proovida, sest on ju üldlevinud tõde, et vähe ja tervislikult süües saab õndsaks! "Ei. Tasu. Vaeva." ütleb Organism ikka ja jälle, ohates tülpinult, et teda jälle ei kuulatud. "Ma ju räägin sulle, eideke, kogu aeg, et me ei ole mingid keskmised, ei saa õndsaks üldlevinud tõdesid järgides!"
Eks ma nüüd natuke aega jälle usun.

Pealegi on mul magamist takistavaks asjaoluks ka, et põlved katki ning tuikavad kergelt. Kui laps olin, olid katkised põlved mu normaalseisund, kukkusin, nutsin, tõmbas korba peale ning tund peale põlve(de) lõhkumist polnud mälestustki, et need mul kunagi terved ka olid ja siis oli kõverdamine ja sirutamine teise tundega.
Aga enam ma sellega nii harjunud pole. Ega ma teab mis tundlik valude suhtes pole, aga just see "ei tohiks valutada, aga valutab, näe!" segab.
Põlved sain katki nii, et käisin jooksmas. Muidugi oli libe, talv ju. Kui oma väikest paarikilomeetrist ringi sörkisin, libisesin oma tosin korda, ent sain tasakaalu tagasi - mu tasakaal on jätkuvalt päris hea, kui mitte silmanägemisele, vaid tunnetusele loodan.
Nii, jooksin paar km maha ja siis enne koju minemist käisin poes ka ära. Sa jutas, kaks kilekotitäit toitu! Aga no koduni oli mingi 600 meetrit, selle jooksen ka kahe kilekotiga koormatult maha!
Väljas oli jätkuvalt talv ja libe. Võtsin tempo üsna alla, sest kotid, üks üle vasaku õla seljal tolknemas ja teine paremas käes, segasid kõvasti. Libisesin. Sain tasakaalu tagasi. Libisesin. Sain tasakaalu tagasi. Siis ületasin jooksuga pisikest teed, kus polnud pea üldse jääd - ja komistasin kõnniteeääre vastu, mida ma ei näinud (kurat, allpool ju, kurat!).
Lendasin käpuli ja oli küll selline jõuetusehetk, et krt, ei tõuse kohe püsti, ootan momendi. Ootasin momendi. Ütlesin kõva häälega AI, vedasin end jalule ja läksin järgmised 100 meetrit kõndides.
Ent siis hakkas igav ja jooksin ikka koduni välja.

Seda, et põlved verised, nägin alles toas, retuusid jalast ära võtnud. Oli jah maa vist seda graniitliiva täis, mis kukkujat päris rõvedalt lõhub. Õige-õige.
Aga retuusid jäid terveks. Kvaliteetne kraam!

See juhtum näitas mulle taas, et minu valulävi on natuke kõrgem kui inimestel üldiselt. Et seal, kus teised vbla lonkaks ja nuriseks, ma jooksen lihtsalt maa lõpuni.
"Mitte Matty pole probleem, vaid see, et ma ei tea, mis on teistele kerge või raske." (Väga vaba tsitaat, notsu tõi kunagi selle mind mõistes näiteks ja see jäi minuga, mis siis, et raamat üldiselt mulle ei imponeerinud.)
Sest arvasin alati, et olen teistest nõrgem, viletsam, abitum ja treenisin end muudkui tugevamaks. Visamaks. Suutlikumaks.
Ja mis krdi kasu mul sellest oli? Kas keegi vaatas lõpuks, et liiga raske koorem tal, võtame vähemaks?
(Valentinipäevapostitus nõrutab jätkuvalt sappi.) Nah, ei. Loogika oli hoopis "Ta veab selle ära?! Noh, siis võib ka juurde laduda!"