Mis krdi ÕIGUS?!

Okei, ma siis nüüd kirjutan lahti oma vaimsed kukkumised üle-eelmise posti kommentaaride peale.

Seda on veider teha, sest ausalt: ma eriline "sain võrgupäevikupostile tagasisidet ja nüüd mõtlen oma eluväärtusi ümber"-tegija ega uskuja, et nii üldse saab, pole ju.
Inimene kirjutab. Et lugejad midagi ütlevad seepeale, on nende mure! Võivad ka vait olla, ikka nende reaktsioon.
Üleskirjutamine minu jaoks on (enamasti) lihtsalt üleskirjutamine ning tagasiside ...
Noh, tore, kui minuga nõus ollakse.
Inimesed ongi lollakad, kui absoluutselt ei olda.
Üldse, kui kõik oleksid ühesugused, oleks maailm päris õudne. Erinevad arvamused on ok.

Ent avastasin tänu tagasisidedele ja oma vastuste üle mõtlemisele seekord, et aa.
Aga ma ei arvagi, et raha väärt oleksin. Kes tahab, see maksab mulle, kes ei taha, ei maksa. Et mina VÄÄRT oleksin midagi, mis on üle ellujäämispiiri?
Kuidas üldse saab sedasi mõelda?
See oli päris jube avastus enda kohta ja korraga kõik mu elupõhimõtted vankusid.
Sest SELLE avastuse, et jah, ma olen väärt elama sellisena, kui olen, tegin ära mõned aastad tagasi. Rahaasja sinna juurde liitmine tundus "kuidas ma siis seda ei arvestanud?!" ning korraga tuli päästmatult "ma olen kogu oma elu valesti elanud!"-tunne.
Mis oli kohutav.
Ikka veel on tunda, aga kui see kohutavuse adumine parasjagu saabus, oli ikka nii rõve, et häälega niutsumine, pisarad, veel niutsumist, küüned peopesas ja ulg.

Aga terapeudi abiga (ometi kord oli tast reaalset abi jälle!) esitasin endale küsimuse, mida ma nüüd selle avastuse valguses teisiti teen - ja leidsin, et ei midagi.
Ikka leian, et mina aitan inimesi, kui mina saan, ja kui mul on jama, ehk aidatakse mind. Vorst vorsti vastu "kõigel, mida teen, on hinnasilt küljes"-mõtlemine lihtsalt ei ole mina. Ma ei saa nii, ma ei taha nii, see on mulle vastik.

Mitte et ma teaksin, kes Tomi Lauren on

Kõik "mis õigusega ta abi küsib"-pahameeleavaldused on nende küsijate probleem, mitte minu oma. Mina leian, et abile ei olegi ÕIGUST, see on teiste inimeste headuse küsimus, ja kui küsimus on minu headuses, siis - kui ma saan anda, ilma ise ära suremata vaesusse, on loomulik anda. Kui keegi vajab midagi minu käes olevat rohkem kui mina, mul on ainult hea meel anda asi või raha tema kasutada, sest maksimaalse õnne küsimus maailmas on mulle oluline.

Kui teile pole, palun, ma ei keela kedagi elamast ainult endale ja sisisemast, kui teised teismoodi elavad.
Aga mina niimoodi ei oska, ei taha, ja vaatan neile "aga mis ÕIGUS"-inimestele kerge põlgusega.
Mis krdi ÕIGUS? Mis see on mingi oluline asi v?

Minu maailmas ei ole ja ma ka üldse ei taha, et oleks.