Kas ma olen maininud, et olen väsinud?
Oi, ainult 446 korda?
Nii et võib korrata. Ma olen VÄSINUD. Kedagi pole sõimata ka - ise olin roolis, ise teen nii kuradi palju, et ei saa enam öösiti magada. Jään küll, aga kui Totoro kuskil kell kuramuse neli kakskümmend kuus ütleb, et kle, kakahäda on, ma pärast temaga õues käimist enam magama ei jää. Praegu on kell kuus üheksateist, ma olen ära teinud küpsisetaigna, mis külmukas ootas, vahustanud vahukoort ja toorjuustu, et küpsiste kõrvale midagi kreemist ka võtta oleks, söönud ära apelsini, sest apelsin hea, teinud ja joonud juba ühe kruusi (Totoro-kruus) kohvi ära ja teine on pooleli.
Erinevad kruusid on nagu erinevad riided: mul on magus hetk valida: "Mille tunne mul on?" ja siis võtta. Selleks ongi erinevad riided ja kruusid head - saab valida. Kui oleks ainult üks-kaks kruusi, mis on ilusad-mõnusad, või sama vähe ilusaid-mõnusaid riideid, oleks mul halb, sest mida sa valid, kui ainult üks valik on hea?
Mul on vaja valida, muidu lihtsalt rahuldamata valmisvajadus ajab hulluks. Depressioon, tere.
Aga kui saan valida, on hea. Ma ei PEA seda ja seda seljas kandma, seda ja seda sööma või jooma, neid nõusid kasutama, seda tööd tegema, esikut pühkima, pesu pesema, sest lapsel pole puhtaid sokke ega pükse - aga ma tahan.
Lapsel tegelt on paar paari sokke ja ühed püksid puhtad veel. Mul on krabipulki, sinki, mune, leiba, teist leiba, hallitusjuustu, küpsiseid, kreemi, külmutatud vaniljesaiakesi, piima, vahukoort, keefirit, apelsine, banaane, kapsast, viinereid (koerale "siia!" õpetamiseks - ma seni ei olnud seda sõna kasutanud, mulle tundus "tule-tule" omasem), kollast juustu, vahukoore-toorjuustu segu, marineeritud kurke, siidrit, majoneesi, võid ja veel palju asju, mida ma ette lugeda ei viitsi, igast tomatikonserve, makarone ja läätsi kuivainetekapis nt.
Kui ma ühel päeval ei kirjuta, ei lähe maailm hukka, aga oma 100 sõna päevas tõesti ei ole raske teha samas.
Jne.
Kui ma saan valida, on elu hea. Kui ei saa ... brrr.
Kell kuus kolmkümmend üheksa on Harjumaal juba valgepooolne hämarus. Võibolla polegi suveajale üleminek absurdselt varajasel ajal ja 31. märts üsna kombes aeg selleks.
Ahhh, muide - tuli meelde! Kohustuslikud naisšovinismiminutid ikka ka vahel!
Kui Lõunalinnas käisin, ütles Ada asja, mida ma päris noorena võtsin kui iseenesestmõistetavust, aga olin vahepealse 27 aastaga umbes ära unustanud.
Aga tema sõnade peale peale tuli mul kogu teema ette ja sõnastan siia.
Nimelt see legend, et mehed tahavad seksi ja naised pipardavad, ON KÜLL aluspõhjaga, mis siis, et ma tean läbi kogu oma tutvuskonna paarumise ajaloo KAHTE paari, kus mees tahaks rohkem, ja juba hetkel KUUT (+ ajalooks saanud paarid, kes enam pole paarid, ma ei oska isegi pakkuda, palju neid on), kus naine tahaks rohkem ja mis mõttes mees ei anna kätte?!?!?!
Aga.
Legendi aluspõhi on lihtne. Kui suhted on juba sitad, kui lahkuminek terendab vähemalt ühe poole silme ees ja omavahelist klappi ei ole, on naine mõistagi: "Ma ei taha!" ja pöörab külma selja. Ja mees, va napakas, arvab, et mis, probleemi ju pole (sest temal endal sel hetkel ei ole) ja naine LIHTSALT ei taha, sest naised ongi sellised.
Dadaa: legend on sündinud!
***
Muidu: nüüd on juba legaalne hommikutund. Mulle helistas õmbleja, kel palusin oma mantli vooder asendada (vanal oli auk augus kinni phmt ja minu 4x parandamine minevikus ei innustanud mind taas end nõrgaks parandama, sest selgelt see ei omanud kasutegurit, voodririie on lihtsalt pude juba) kell 9.56 ja põmm! olin ma ärkvel ja enam magama ei jäänud.
Sest taustväsimus on liiga hull.
Aga ma ei saa ka rahuneda ja mitte midagi teha, sest remont. Nagu alati, võtab see kolmandiku võrra rohkem raha, kui plaanisin, ja karta on, et poole rohkem aega (sest no kes olnuks valmis, et osa seina lahkub koos põrandaliistuga ja tuleb uuesti ehitada? Ja et K räägiks mu ära ja ma ikka laseks ühe hooga põranda samuti ära tasandada, ta ise laob pärast uue?)
Nutt ja hala? Aga migreenitabletid toimivad, jee!
Koerakommentaar, kuidas siis muidu =) See, MIS sõna sa juurdekutsumiseks kasutad, ei mängi absoluutselt mingit rolli. „Tule-tule“ sobib sama hästi kui „siia“. Oluline on, et koer teab, mida sa selle sõnaga mõtled, ja et sõna nö. kõlab, kui hüüad. Mul on juurdekutsumiskäsk „chicken“ näiteks, ja ühel mu sõbral on „cheese“.
VastaKustutaAga aru ma ei saa, kuidas on võimalik, et kohvikruus on valitav. Kohvikruus on üks ja ainus ja igavene, igavesest ajast igavesti. Kui katki juhtub minema, on maailma lõpp, mõneks ajaks.
(ma ju tean, et suva, mis sõna, lihtsalt kuna ma võtsin sinu õpetuste järgi UUE, aga enamik inimesi oleks "siia"'ga alustanud, täpsustasin.)
VastaKustutaAga mind ajab sama kruus kurvaks. Aint kui mul töö- või praktikakohal pidi Oma Kruus olema, kodunesin sellega - aga kodus on nii tore vaheldada =) "Mis tunne mul täna on - võitluslik? Zoro kruus. Eneses täiuslik? Väga väga naise kruus. Kurb? Ace'i kruus. tahaks kellegi suure ja sooja paid? Totoro kruus. Lihtsalt nunnu tunne? Kutsuga kruus."
Kassiga kruusi ma enam väga ei kasuta, sest seal on üks mitmeharuline pragu, aga ideeliselt oli see "nina püsti-tunde kruus".
Helepruun kruus on emotsionaalse väärtusega, kui tahan sõpra, joon sealt. Ja siis on veel hulk muid, mida vahel harva ka kasutan.
Aga tee jaoks on neist ainult Zoro, Ace ja Väga Väga Naine, muidu on teema üks edev paabulinnuga rohelise tee ja zen-tunde jaoks, flamingodega must suve meenutamiseks ja mu kaks termoskruusi "suva, mis meeleolu, aga ma praegu ei taha kogu teed, ent see tuleb lehtede pealt ära valada, muidu läheb mõruks" jaoks.
Aa, OK, ma hakkasin kah peale oma kommentaari postitamist mõtlema, et äkki see on see uue juurdekutsimiskäskluse nipp. Sorry, my bad.
VastaKustutaEi tea, mina olen ka kodus väga kruusitruu. Ja armukade. Kui meil majas külalised on, kes hommikul enne meid tõusevad, teen neile eos selgeks, et Minu Kruus on off limits. Ta on mul sihuke vaglavalge, sinipunase äärega, täielik nõuka, algul ma üldse ei sallinud teda, nüüdseks oleme lahutamatud.
Ahjaa, veel üks kiire märkus selle juurdekutsumise osas (nõu, mida sa küsinud pole =). Juurdekutsumiskäsklus toimib paremini, kui teed seda kõrge/peenikese häälega. Näiteks „siia“ puhul tõmbad hüüdes suunurgad ülespoole, nagu naerataksid.
VastaKustutaMeile, naistele on see suht kerge, aga ma olen pealt näinud, kuidas väljamaalt pärit (mees)koolitaja üritab Eestist pärit (mees)koeraomanikku peenikest häält tegema panna. No ei ole kerge eesti mehel end lolliks teha, maskuliinset kaitsekihti maha koorida...
Mulle võiks teoreetiliselt mitu eri kruusi kohvi jaoks sobida, aga praktikas ei ole mul kunagi nii õige tekstuuri ja/või pinnatöötlusega kruuse mitu tükki. Sest kohvikruus peab olema sellise pinna ja kujuga, et pätikohvipaks ei jääks pärast kohvijoomist vedelana kruusi põhja loksuma, vaid koonduks ilusaks tihkeks plönniks (katsetamine on näidanud, et kruus määrab siin rohkem kui kohvipuru enda tekstuur); ja kruusiserv peab olema täpselt parasjagu ümar, et ümarus oleks juues tunda, aga samas ei oleks nii ebamugavalt paks nagu tüüpilised meinstriimkruusid. Ja siis võiks veel olla pigem kerge kui raske. Mulle tundub, et see materjal, mis mulle kõige rohkem meeldib, on paks portselan. Mitte fajanss, vaid just portselan, ja mitte tavaline paberõhuke portselan, vaid parajalt paks.
VastaKustutaUute kruuside hulgas on selliseid väga vähe - kui mul eelmine katki läks, siis otsisin tükk aega ja leidsin kaubamaja kalliste kruuside osakonnast täpselt ühe õige olekuga kruusi - aga see nägi võrldemisi jõle välja. Lõpuks sain uue kruusi ühest Kuressaare vanakraamipoest. Nüüd tuleb pöialt hoida, et see katki ei läheks, sest mul teist sama kvaliteediga kruusi ei ole.
Ja teekruus peab õhuke olema. Samuti eelistatavalt kerge. Niisiis oleks siin täiuslik just see paberõhuke portselan. Aga õhuke fajanss või muidusavi sobib ka. Ka selliseid on mul kahjuks ainult üks.
Ja siis on tavakruusid, neid on meil palju, neist võib juua näiteks piima.
Või noh, kuna mina eriti piima ei joo, siis neid pruugib peamiselt A. Tal on omad kriteeriumid: kohvikruus peab olema punane, teekruus jälle ei tohi punane olla. Piimakruus võiks samuti eelistatavalt punane olla. Niisiis roteerib tema kõiki neid kruuse, mis minust kõrvale jääksid, nende värvieelistuste järgi.
Ja need madalad tassid, mis on ametlikult vist teeserviisi omad, on jälle suurepärased hapupiimatassid. Sest neil saab hapupiima põhjast ära limpsida.
VastaKustutaMul peab kohvikruus olema põhjast kitsam kui ylevalt, näiteks. Ja kumer selle juures - yhtlane laiemaksminemine on ka vale. Natuke säärane... kausjas. Majapidamises on neid hetkel neli, enne oli viis, aga vanemate juures oli ka yhte seesugust vaja, nii et neli. Ja minul ja kaheksajalal on mõlemal enda oma, sest need ei kuulu igasuguse hariliku nõudepesu hulka, vaid on eraldi kehaosad natuke nagu. Ise tead kus su jagu on, kui kasutada tahad :P (Aga sõpru pole reeglina õpetada vaja, need võtavad kapist, mitte ei lähe tuba mööda mu kohvipurust kruusi otsima.)
VastaKustuta