Jälle pühapäev, vaheldusrikkusega

Oo, pea ei valuta enam!
Sumatriptaan, minu arm.
Isegi 100 euro pähesadamist pole vaja, mul laekub omaenda hoiuarvelt viimased kaheksa, mis seal on, teisel aprillil, ja kõik on hea. Suitsu on (kuigi isu selle järele on kahanenud suht väikeseks), kohvi on, isegi kohvivalgendit jagub ja kõik kaardilõpud ja sularahavarud kokku korjates on veel ligi 10 euri alles - häh, ma saan ka mineraalveed ära osta, kuni pensionid ja sotsiaaltoetused laekuvad viimaks!
Kõik on hea.

Kui peavalu ära läheb, on üpris alati kõik hea.
Ja KUI halb oli 2014 sügisel, mil peavalu äraminek oli vaid "oehh, nüüd on veits puhkust enne järgmist jama"! Ma vahel mõtlen ikka väga suuure hämmastusega, KUI halb mul oli, kuidas mitte miski polnud enam hea, vaid kui mul oli "hea", oleks see mu praeguse hindamise kohaselt "üldise valu kohal heljub mahe tunne, mida isegi veidi märkan".
Ja nii õudne on toonase enda pärast (ma pidasin seda normaalseks!) ja järjest vähem suudan andeks anda neile mu ümber, kes ei märganud.
Neile, kes märkasid, aga ei osanud midagi teha või kel viimasel hetkel keel tõrkus lohutussõnu kuuldavale toomast, ei ole isegi midagi andeks anda, nad SAID ARU, ja see on peamine. See loeb. Nii armas!
Aga kuna must tollal nii paljude poolt aru ei saadud, inimesed minu suhtes nii pimedad olid (ja vbla ka on?), on ikka hirmus sellele mõelda.
Kuidas nad mind ei näinud, ainult pilti oma pea sees.

Mis maailm see on, kus ma võimlen ja seletan, et ainult arusaadav olla, et mu info kohale jõuaks - ja ei jõua?! Inimesed ei näe mind, nagu mina olen, nad näevad mind, nagu nemad on.
Ja nii on.
Ja on.
Ja midagi sinna parata ei saa, sest inimesed on, nagu nad on, näevad, mida näevad, ja annavad oma parima nagunii. Nende parim lihtsalt ei kõla minus kaasa enamjaolt.

Kui pole just minu inimesed.
Ma unes (mitte täna öösel, vbla eile?) jagasin inimesi kategooriatesse.
"Minu inimesed" ja "väga toredad inimesed" ja "suht toredad" ja "omade hetkedega, kuigi pigem tüütud" ja "vastumeelsed iga ilmaga, iu".  Selline unenäohinnang, aga tabav ka ärkvel olles.
Kõlab kohe väga õigesti.
Et "väga toredad inimesed" ja "minu inimesed" on eraldi kategooriad nt. Sest vahel ma klapin ka inimestega, kes mõnedele teistele on liiga teravad ja karmid ja vahel (kuigi mitte alati) igatepidi mõnusad ja head inimesed on minu jaoks liiga head - mul tekib tunne, et kui neile KÕIK meeldivad ja nad kõigiga toredad on, mis minu eriroll siis on neile? Polegi v?  Nagu ma polegi eriline v???

Muidu käis mul Murca külas (minu inimene) ja see oli tore. Totoro käitus sotsiaalse libestina ja +3 Murca inimesed sai ka ära libestatud ja mul pold üldse õudne =)

Pärast aga šokeeris K mind oma sooviga NÜÜD (täna on tähtaeg. TÄNA!) kirjutada valmis meie ühisjutt.
Ja ma keeldusin. Algul oli lihtsalt hämmeldunud (misMÕTTES sa TÄNA otsustad, et võiks ikka jutuvõistluseks valmis teha?!?!?! Nii valel ajal?! Ma juba nädalaid tagasi tõmbasin selle teema oma elust maha, mõtsin, et ok, kirjutame siis mingiks muuks asjaks ta kunagi), aga tasakesi, mida enam info minusse imbus, vihastasin.
Nagu - ma käisin nädalaid veebruari teisest poolest saati peale, et teeme ära, lõpetame ära, saame võistlusteks valmis - ja TÄNA, kui on lootusetu asja kuidagigi heale tasemele saada, ta siis ärkab?! TÄNA?!?!?!?!
Ma lihtsalt ei.
MA LIHTSALT EI!
Ma ei tee asju, kui ma ei taha, ja ma ei taha neid viimasel hetkel kehvasti teha. EI TAHA!!!!

"Minu inimesed" ikka vahel hämmastavad mind oma iseolemisega, minust täiesti teistmoodi olemisega. Argh.
Aga see on ses mõttes ikkagi ok, et nad on, kes nemad on, minu vastutus on ainult ennast kaitsta. Kui ma ei taha, ma ei tee.
Nemad tehku, nagu nemad tahavad.

Ilm on ka vaheldust täis. Kord lumi, siis päike, kord tuul, siis ... vähem tuult.
Täna on vist selline vaheldusrikas päev.