Kui ma loen, kuidas inimestel surevad vanaemad ära ja siis nad on nii löödud, nii löödud, nende maailma värvib see sündmus pikalt, isegi kui oli juba kuid ette teada, isegi kui vanaema lõpuks enam kedagi ära ei tundnud, tekib taas tunne, et minuga on midagi valesti.
Nagu fundamentaalselt.
Sest inimesi, kes on löödud oma vanaemade surmast on palju. Ja nad on toredad ka.
Ning siis olen - mina.
Mina ei saa aru, et suremine nii suur asi oleks, ma ei saa siiamaani aru, et minu enesetapp mingi jube hull asi oli.
Ma oleksin surnud pärast, suur asi küll. Mulle endale kergendus, teised elavad edasi ja ei sure sellesse. Kogu maapähklivõi.
Kui minu vanaemad surid, siis mu reaktsioon ühe vanaema surmale (enda sees, ma välja ei öelnud) oli: "VIIIMAKS OMETI."
Teise surma puhul: "Nojah, oligi juba aeg. Kellelgi pole midagi öelda ka selle peale, et ma jõulude ajal teda vaatama ei lähe, jai!" (Ta suri esimesel jõulupühal, aga ega mul polnud plaanis minna nagunii. Lihtsalt et ta ära suri, vabandas mu ilusti välja.)
Mingi eriti kalk ja kuri inimene olen?
Aaaaga elusate inimeste puhul samas olen palju õrnem, kui inimestele tavaline on. Hoian nende tundeid isegi PR ja enne olin päris pöörane ses osas. Ju. Lugesin välja, oletasin, juhindusin pikkadest pilkudest "see on talle ilmsesti oluline" ja no - ikka ma ei saa aru, mis värk on surmaga.
Ma ei saa.
Ma EI SAA ARU.
Olgu, võibolla ei olnud ma oma vanaemadesse eriti kiindunud, sest nemad minusse ka polnud.
Mul ei ole tunnet, et oooh, inimesed, kes must hästi mõtlesid on maailmast lahkunud, sest no ühe suust ma kuulsin AINULT (sestsaati, kui olin algkoolis), milline sita iseloomuga tüdruk ma olen ja kuidas ta on NII PETTUNUD, et mul pole kõrgharidust ja et ma oma lastele isa ei suutnud leida. Teine aga suhtus leinaliselt kõigesse - KÕIK inimesed olid ebapiisavad, võinuks ikka paremad olla ta vastu ja keegi ei armasta teda (piisavalt). Mina muidugi ka.
Tema elu oli hirmus raske ja isegi need, kes aitasid, võinuks ikka rohkem aidata.
Kuid mul on sama tunne olnud suremise ja surnute osas sestsaati, kui mul 8-aastasena surid ära kaks vanavanaema ja klassiõde takkapihta. Et jube kurb ja valus on vaadata teiste kurbust, kuidas tolle klassiõe ema nuttis, kuidas mu esimene, see tige vanaema (kellele vanavanaema oli ema) nuttis, aga surnute endi pärast ..? Nad on ju surnud?
Neil ei ole kuidagi paha, nad on SURNUD ju!
Kus see - kurvastamise koht üldse on?!
Läheme isiklikuks.
Kohe väga isiklikuks.
Ma olen korduvalt ja korduvalt ette kujutanud, et mu laps (ainsuses, ma võtsin enamjaolt ühe korraga) sureb. Ja alati on valu ja õudus küll, aga see tuleb peamiselt selle pealt, et nii palju tööd, lootusi, rõõme ja võimalusi on nüüd vastu taevast. Ja miski ei õigusta neid hetki, kus ma olen nõme ema olnud neile, sest mingit "hiljem ma sain aru, et ..." ei tule.
Kui kujutlesin mõlema lapse korraga hukkumist, saabus lisaks meeleheide, et ma ei ole enam ema, kogu mu roll emana kaob (veel üks põhjus, miks tahtsin saada palju lapsi - mida rohkem neid on, seda vähem on tõenäoline, et kõik nad surevad enne mind!)
Aga mitte midagi rohkemat.
Nagu ... ma oleksin kurb peamiselt enda pärast. Et mis mina nüüd siis olen ilma lasteta. Aga lapsed ise ... nad on ju surnud, lõpuga lood, nemad elasid igavesti, nagu kõik igavesti elavad, ja kus see kurvastamise koht üldse ..?
Ok, et nende geene ei jää ja minu omad on kuskil erinevate sugulaste seas laialipillatuna ainult alles, aga aga aga - see on ju ka minu kurbus? Neil endil on ju kama (nüüdseks) ..?
Ja väga hästi oleks võinud olla, et nad ei tahakski lapsi, see oleks geenide koha pealt ju sama asi kui mu järeltulijate lapseeas suremine ...?
Noh, ning kui surevad vanad inimesed, kel juba ammu lapsed saadud (või saamata), nagu ... MIKS see kurb on? Kuidas see kurb on? Mis mul VIGA on, et see minu arust üldse tähtis asi ei ole?!
Ma ... ma lihtsalt ei oska tunda seda, et surm kurb oleks.
Miks kõik (seekord täiesti tõsiselt öeldud "kõik", isegi need, kes muidu surma osas "nojah" on, vähemalt mõne kodulooma pärast ikka kurvastavad ajud välja) oskavad, aga mina mitte?
Miks nii on? Kuidas nii on?
sa märgid, et "kurb lihtsalt enda pärast" ja seejärel lähed sellest mööda, nagu sinu enda pärast kurvastamine ei olekski oluline - "kus see kurvastamise koht on?"
VastaKustutaTundub mulle kuidagi märgiline.
(apropoo, ma ise näen küll ka muid võimalusi, kui sureb keegi, kellel tundub, et oli tore elada ja oleks veel mõnda aega tore edasi olnud. Aga see ei tähenda, et lihtsalt kaotusvalu - leinaja ENDA valu, sest tal jääb nüüd elus midagi puudu - tähtis ei oleks.)
muu võimaluse koha pealt - ma ise näiteks praeguse seisuga väga tahan elada, mul on mustmiljon asja, mida ma tahan teha, õppida, lugeda, tantsida, süüa.
VastaKustutaaga see selleks. ma arvan, et kui ma peaks ootamatult ära surema ja teised kurvastaks, siis ikka peamiselt selle pärast, mis auk neile sellest oma elu jääb. ja see on normaalne ja see kurbus pole sellepärast vähem päris.
inimesed tunnevad enda emotsioone ka, empaatia abil teiste emotsioonide tundmine ei ole ainus tundmisvõimalus (sest kust need teiste omad siis üldse tuleks? lõpmatu vastastikune emotsioonide laenamisring?).
*oma ellu*
VastaKustutaSul on muidugi õigus.
VastaKustutaSee enda pärast tundmine on tähtis, ma ise ka mõtlen nii.
Aga mul puudub intuitiivne tase tunda, et surm on kurb. Ning kurbus enda pärast on selline asi, mis mul tuleks peale just siis, kui mingi rämetore inimene mu väga lähikonnast sureks. Muidu oleks "noh, me suhtlesime niigi 3 korda aastas+mõned fb sõnumid, ta meeldis mulle küll, a pole hullu" või vanaemade puhul lausa "mul on hea meel, et lahti sain".
Leonard cohen või David Bowie suri? Noh, lahe, et nad elasid, vaata kui palju loomingut järgi jätsid, üleni jee! Aaa, et nad on nüüd surnud on mõne arust KURB v?
???
See klassiõde, kes suri, kui kaheksane olin, oli mulle üsna sõber, selline, kellega koos mängisime ja üksteisel külas ja sünnipäevadel käisime. Ja üks surnud vanavanaema (selle tigeda vanaema ema muuseas) mu eriline lemmik, kes elas meiega koos ja kuni ta väga haigeks jäi, nägin teda iga päev mitu korda. Ja mul oli ainult väga väike kaotusetunne, peamiselt mõtlesin, et aga neil on nüüd igatahes rahulik, ja oli _tore_.
Inimesed ongi kurvad enda pärast või kurvad oma lähedaste kurbuse pärast. Mina näiteks siiani tunnen puudust oma isast, sest on hetki ja mõtteid, mida ma tahaksin temaga jagada, aga ei saa. Ta täiendas minu elu viisidel, mida keegi teine asendada ei suuda. Saan selgelt aru, et tunnen nukrust enda pärast.
VastaKustutaMa vist esimese, teise ja kolmanda hooga tunnetan asju ainult surnu positsioonilt ja no kuna tema on surnud, on ta rahulik - isegi kui enne oleks aga elada tahtnud ja asju teha jne, nüüd on ta surnud ja üleni rahulik.
VastaKustutaJa siis teiste inimeste ja alles siis enda - aga mu enda positsioon sisaldab olematul hulgal kahetsust millegi juhtunu pärast, sest mu mõtlemine ja tundmine sisaldabki väga vähe kahetsust. Mul on kahju ülima viha pärast, mida valasin välja oma umbes viieaastase tütre peale, keda kahtlustasin (alusetult, ta otsis tegelikult taskust taskurätti) esikukapi otsa peidetud päkapikukommide sihilikus otsimises ja ... rohkem vist polegi.
Elik minu suhtumine ongi: "Ma suhtlesin nendega oma parimal moel, kui nad elasid, nüüd on nad surnud, nii et tehtud, valmis."
Ja kõik.
Eriti ei saa ma aru "on nii kurb, et ta surnud on, oo"-karjetest youtubeis. Nagu - te isegi ei tundnud teda isiklikult, teie panus ta ellu piirdus vbla mõne plaadi ostmisega ajal, kui plaate veel osteti - MIDA???
Tead. Depressiooni kogenud inimesed suhtuvad surma hoopis teisiti kui ülejäänud.
VastaKustutaNo aga - et ma juba väikesena põdesin v? (Tegelikult ilmselt jah, aga ...)
VastaKustuta(Praegu vallandus mõtteahel, kuidas ma suhtun surma teistmoodi, sest juba lapsena hakkasin vaatama sellele kui puhkusele elamisejamast ja enamik inimesi vaatas vist teisiti vähemalt lapsena v? Või ... Mõtleme, mõtleme!)
VastaKustutaTäpselt
KustutaSuurem osa inimesi kurvastab ikka jah enda pärast, mitte surnu. Mina jäin ilma inimesest oma elus, üks osa minu elust on möödas, seda ei saa enam iialgi tagasi jne. Kuulsate inimeste puhul ilmselt ka - ei enam kunagi ühtki uut laulu/filmi/raamatut, millest kõigest ma olen nüüd ilma jäetud.
VastaKustutaVanaemaga seoses - mul on kurb kui meenub, et ma ei saagi sellest või tollest enam vanaemale rääkida, samas kui ma mõtlen vanaemale ja sellele, et ta on nüüd kõikjal maailmas mu ümber (me puistasime tuha laiali), siis tuleb hoopis helge tunne peale.
Sa oled siis nagu loom. See "surmaneuroos" (nagu zooloogid seda mõnikord nimetavad) on inimesel nii eripärane, et seda on lausa inimliigi tunnuseks pakutud. Vähemal määral on seda täheldatud mõnedel suurematel imetajatel (elevantide lein on ilmselt kõige paremini tuntud), samas teistel primaatidel sellist leinamist eriti ei esine.
VastaKustutaLoom minus astub esile =)
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMulle väga ei meeldi need "ma tean kõike, nii on" kommentaarid.
VastaKustutaMainin ära.
Sageli käib surma pärast kurvastamise sisse ka üldisem kurvastamine, et kellegagi ei ole enam nii hästi nagu vanast ajast harjunud - et hea tervise ja võimekuse juures olemine saab otsa. Kuulsuste puhul - nt et Pratchettilt ei tule enam toredaid raamatuid juurde (tema puhul käib kurvastamise objektiks ka haigus).
VastaKustutano ja sama lugu on lähemate inimestega - nagu Marca mainis - et ei saagi enam minna talle seda-ja-seda juttu rääkima.
Su vanaemad ei ole selles mõttes väga relevantne näide, sa nähtavasti ei olnudki nendega lähedane.
Ma kirjutasin kunagi varem kuskil ka, et leinamine on kohati nagu kaugele läinu igatsemine. Ainult et lõplikum. Kui keegi on kaugel ja ma tunnen tast puudust, siis on ootus ja lootus, et kunagi tuleb tagasi ja siis on tore.
ma olen muidugi üldse kõva kurvastaja, kui miski hea ära muutub, vbla on see hind, mida tuleb minevikus kogetud suurte mõnude eest maksta (pean silmas seda, et kui mul midagi otse sitasti ei ole, tajun ma elu by default mõnusana). Umbes et käsi otsib ikka seda mõnusat kruusi, mis katki läks, ja kui meenub, et uih, enam ei olegi seda mõnusat kruusi, on pettumus.
VastaKustutaNojah, ma mõnususe märkamise poolest olen suht sama - et kui pole halvasti, on hästi - aga kui kruus katki läheb, siis mulle küll vahel tuleb "aa, ma saan seda sellest suurest supikruusist süüa", aga mul ei ole pettumus, kui tuleb meelde, et kruus katki läks, mul on lihtsalt "aaei, tuleb teine nõu võtta" ja kõik.
VastaKustutaMingit emotsiooni seal kaasas ei ole.
tumen, see on sul nii täpselt tabatud mu meelest: „Ta täiendas minu elu viisidel, mida keegi teine asendada ei suuda. Saan selgelt aru, et tunnen nukrust enda pärast.”
VastaKustutavvn, mul on küsimus. Igaks juhuks rõhutan, et I come in peace, st. leebelt ja heade kavatsustega =) Ja lisan, et mul endal on, kuidas seda nüüd öeldagi... surmaga üksjagu kokkupuutumist olnud. Ühesõnaga, küsimus. Kas sulle tunduvad KÕIK surmad ühtemoodi? Lapse ja vanaema surm? Armastatud elukaaslase? Imiku? Loote? Äkksurm vs aeglane hääbumine? Mulle näiteks tunduvad surmad väga erinevad, mistap ka reaktsioon neile on erinev. Peale selle, mu kogemuse põhjal on teooria üks asi, praktika paraku teine.
VastaKustutaMa jälestan valu.
VastaKustutaElik kui on valudes piinlemine vs surm, ma olen raudselt surma poolt.
Kui inimesel on tore elada, on ikka kahju. Iseasi, et mind tuleb enne veenda, et tal tore oli =) Kui inimene ei lekkinud õnne ja lahkust enda ümber, ma lihtsalt ei usu, et hea oli. Hea elu peal ei minda ju õelaks ega julmaks???
Lapsed ... teistest on nii kahju (sest laste surm on ümbritsejatele nii ränk), et mul on natuke raske mõelda, mis on minu enda üksiti tundmine.
Aga vist on ikka kurvem, rohkem kahju. Et nii palju kasutamata võimalusi õnnelik olla.
A mul on kellegi valudes suremisega veel selline asi, et ma ei suuda neid kaht asja seal päriselt eristada - minu peas sulavad valud ja surm kokku üheks valusaks surmaks ja siis ongi eriti kahju ja kole. Pmst tähendab see ju, et viimane elukogemus jäi ebameeldiv. Ja siis ei päästa minu jaoks eriti seegi, et see on minevik, siis tajun ma aegruumi neljas mõõtmes immanentsena, kus vahet pole, minevik, olevik või tulevik - kõik sündmused on selle sees kuskil olemas.
VastaKustutaÕnneks on ka vastupidi: ka head asjad on siis, kui nad on kunagi juhtunud, alatiseks juhtunud, aegruumis püsivalt olemas. Mul ei taha minevik nähtavasti üldse kuidagi möödas olla.
VastaKustutaMinu jaoks on ka oluline vahe selles, et kuidas surrakse. Selles mõttes, et kui sureb vanainimene pikema haiguse järel, siis see on kuidagi loomulik ja ei häiri mind väga. Paratamatus.
VastaKustutaAga kui surrakse mingi õnnetuse tagajärjel, mida oleks saanud ära hoida, siis see on raske. Oma vanaema surma elasingi väga raskelt üle selle pärast et see oli tuleõnnetus ja seega vastikult julm ja õudne.
Samas vanatädide surmasid ja matuseid olen väga külma kõhuga võtnud, sest need on olnud loomulikuks vananemisest tingitud elu lõpuks.
Just sain aru =)
VastaKustuta_Muidugi_ ma suhtun surma soojalt ja arvan, et see on puhkus ja rahu =) DOHHHH =D
https://i.pinimg.com/originals/ce/be/f0/cebef04ba9136cf210a7c3d44fb40f8e.jpg
Nagu ma ise poleks seda juba ammmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmu taibanud ... =D
Minu vanaema on konkreetselt maailma kõige parem inimene. Selline, nagu raamatutes, et kogu küla "lapsed" (kes siis kõik juba minuvanused) kutsuvad teda hellitusnimega ja käivad talle vahepeal muresid kurtmas, sest tema alati kuulab ja annab nõu ning proovib mitte hukka mõista. Annab hinge tagant või viimase ära jne. Nii et lisaks egoistlikule mõõtmele oleks mul tõesti kahju ka sellest, et üks selline inimene ilmas jälle vähem on. No ja tema enda pärast oleks kahju, sest ta on üsna hea tervisega ja tõesti naudib oma elu - lapselapsi ja aiamaad ja lootust ehk siiski ka lapselapselapsed ära näha. Kurb oleks, kui ta soovid ei täituks, ta on üks neist vähestest inimestest siin ilmas, kes on kõik hea ära teeninud. Haruharva väiklane või enesekeskne, aga headusest hoolimata mitte igav, vaid krutskeid täis.
VastaKustutaAWWWWWWWWW!!!
VastaKustutaLoogiline ju, surnud on ju surnud ja neil ei saa midagi halvasti olla ja kurb saad olla ainult enda pärast. Mis ei vähenda mumeelest seda kurbust üldse. Aga mulle tundub, et kurbuseks peab natuke ikka ka põhjust olema - miks sa peaksid leinama kedagi, kellega sa ei olnud lähedane ja kellega sa oma tulevikku ei planeerinud? Mul oli vanaema perekonnas kõige lähedasem inimene ja pärast tema surma ma olin mitu kuud natuke kurb nende asjade pärast, mida mina temaga koos teha ei jõudnud. Aga kui palju neid asju ikka olla sai, vana inimene ikkagi. Vanaisa surmast oli täiesti ükstakama, sest tema mind ei sallinud ja mina teda ka ja ta oli nii ülivana, et viimane aeg oli minna.
VastaKustutaAga pärast oma elukaaslase surma... kolm aastat hiljem ma olen endiselt maailma peale ülikuri, et sellised asjad üldse võimalikud on. Ja muidugi minu enda pärast, sest minu tulevik, minu plaanid, minu sõbrad, minu harjumused ja minu usk talutava elu võimalikkusse olid need, mis tema surmaga kaduma läksid. Vanavanemate surmaga ei kaasne üldjuhul midagi sellist.
Nii oleb, nii oleb ...
VastaKustuta