Vaikne rõõm

Elasin (üle)eilse üle ja täna on taas parem. (Kuupäevad, kuupäevad vahetuvad ju südaööl, nii keeruline on määrata, mis täna, mis eile!)

(üle)Eilne oli suhteliselt ränk, aga ma ei saa teile detaile kirjutada, sest see ulatub teise inimese privaatsetesse asjadesse tasemel, kus isegi mina juba mõtlen, et SEE on üleliia avaldada.
Võibolla ma muidugi dramatiseerin üle või ei taha lihtsalt endast halba muljet jätta vms, aga kindluse mõttes ei sisalda postitus sisulist infot eilse kohta. Lihtsalt palju väikesi jamasid ja üks, mis kõlaks õudselt, kui teile räägiksin - kuigi tegelikult pole.

Ent isegi kui kõigest oli kõrini ja tunne peal, et teen ja teen, ikka on jamad ja miks ma üldse? on lootusrikkus. Varsti on taas parem, mõtlesin ja tundsin.
Ning täna juba ongi!
Tegin süüa. Sellist päris süüa, kus toorest maitsestamata lihast valmib ahjupraad ja pärast võib veel süüa kodutehtud kookosküpsiseid, mida ka valmistasin. Mu pojale maitses KÕIK (väga haruldane) ja ta isegi ütles heakskiitvalt: "Meil pole nii ammu olnud korralikku lihatoitu!"
See on muide rosmariini, küüslaugu, Tarhuni ja loorberiga küpsetatud sea välisfilee.
Tarhun sai sellega ka otsa. Viimaks. Ta on seisnud poolikuna meil külmikus umbes jõulust saati, ma olen temaga teinud kastet lihatööstuses maitsestatud ahjupraele, lisanud pannkoogitaignasse ja nüüd läks veini asemel sealihale.
Päris hea toidutegemisjook. Kahju, et juua ei kõlba.
Ses osas on naturaalne siider ikka parem, et sellega saab süüa teha JA seda ka juua, kui vajadus tekib.
Täna (eile?) võtsin ühe pudeli. See ei ole jõulust, vaid on vaevu jaanuari keskpaigast kapis seisnud.
Üks 0,33 pudel - umbes paras kogus ka.

Parem enesetunne võib sellestki olla, et Totoro on kella viie kuni poole seitsme paiku hommikul õuetahtmise asemel hakanud käima kuskil ühe ajal öösel ja seejärel ootab umbes kümneni. Ma saan välja magada. Nii tore.
Olgu, võibolla juhtuski nii ainult kahel päeval ning edaspidi ta tahab jälle minu jaoks ööajal õue pissile. Aga ka see oli asi! Mul oli täna täitsa hea kohe olla - mida ei tule üldse nii tihti ette, kui võiks.

Täna - või oli see nüüd eile ...?

Igatahes tuli vahepeal kevad. See on täiesti tunda - igal pool on pori ja saapad jäävad sinna kinni või libisevad nagu vedelas pasas, korraga on külm ja samas talveriideid nagu natuke liiga kuum kanda ning linnud laulavad. Linnud, kes ei ole ainult varesed, hakid ja kajakad.

See linnulaul on tegelikult tore. Ainus osa kevadest, mis mulle meeldib.
Aaa, et see osa, kus on soe ja heleroheline rohi on paks ja kõik õitseb, vahtrad ja tulbid, ning korraga maitseb glasuuriga jäätis õues ülihästi?
Minu ettekujutuses on see juba noor suvi. Maikuu on suve ettevalmistuskuu - enamasti ongi juba suvi, ainult vahel juhtub õnnetusi. Koolis läks selleks ajaks ka leboks, põhiliselt olid mingid kokkuvõtvad tunnid, eksursioonid, õppekäigud, kirjandustunnid õues turnimispuudel, loeti luuletusi ja päike paistis.
Eksamid? Lausa rõõm võrreldes suvaliste koolitunde täis päevadega. Eksam oli ainult paar tundi, enamasti algas peale kümmet ning pärast oli päev prii ja õnnelik.

KEVAD on ent see, mis moodustub lögast, porist, libedusest, niiskusest ning sellest, et paraja ilma riideid pole olemas - kogu aeg on kas palav või külm. Varbad saavad ka alatihti märjaks.
Iu.

Kui mõtlen, KUI hullusti kooli jälestasin, kuidas see on konkurentsitult mu elu halvim aeg, olen ikka päris segaduses. IKKA VEEL.
Et on inimesi, kellele meeldis? Et on olemas PÄRIS inimesed, kes meenutavad seda aega sooja härdusega?
Kuidas nii saama?!
Et oli talutav, olgu, seda ma suudan veel kuidagi omaks võtta. Aga et NEILE MEELDIS? Nagu ... bah.
Mis inimesed need küll on, mis koolides nad küll käisid ...

Aga nüüd on nii hea. Ma ei pea enam kunagi kooli minema, mitte kunagi - isegi oma laste koolidesse lähen ainult siis, kui tahan.
Kui ei taha, ei lähe ka. Ma ei PEA.