Täitsa kogemata läheb postitus üpris süngeks

Suht sama rõivastus, mis eile, nii et pilt
on eilsest

Täna tegelt käisin linnas ja kandsin seejuures kleiti, aga nüüd, põlvini kampsunis köögis istudes, peedi-küüslaugusalat, mida pole külma pannud, ja külm kohv, mille varsti ära joon, vasakul käel, mõtlen, et hädaga oleks see kampsunrõivastus ka kleidi eest, ja olen taas oma lubaduse pidamisele lähedal. Jai!

Ma nüüd vahel ei pea oma lubadusi, muide.
Hästi suur muutus.
Ja selle asemel, et olla ahastuses, kuidas olen halb inimene, kui kõike ei tee, mida kasvõi pilguga mõista antud, rõõmustan hoopis kergelt.
Normaalse inimese käitumisele lähemal, lähemal inimestele, kes räägivad, aga ei tee.
Ei pea kogu aeg kõiki lubadusi.
Kui ma ainult sedasi elaksin, oleksin enda silmis ikkagi halb inimene. Aga kui mu "pean saama lapse, muidu on mu elu mõttetu" tunne üle läks ja ma üldse ei läinud 2018 sügisel kunstliku viljastamise arsti juurde, mul oli päris tore mõelda: "Jah, ma võin ümber otsustada, jah, see on ok, ma ei ole seepärast veel närune hing ja mittetõsiseltvõetav olend üdini".

Ma ikka veel ei lähe.
Jah, ma ei saa rohkem lapsi siis ilmselt. Ja mis siis, kas maailm läheb hukka, kui mu oivaliste geenidega lapsed seda ei päästa v?
Maailm saab hakkama, teda ei ähvarda miski. Inimkond - noh, see võib välja surra. Eriline probleem. Phähh.

Aga jah. Ma ikka pidasin minevikus kõiki ka aimamisi antud lubadusi ja siis olin hädas, et isegi kui mulle anti sõnaline, inimesed muutsid meelt. Nagu misMÕTTES?! Sa ütled üht, kuid teed siis teist, sul on plaane palju, kuid ühtki neist iial täide sa ei vii - miks on see küll läinud nii?
Enne Rongimeest oli mul mitu kogemust sellega, kuidas inimesed annavad mulle siiraid lubadusi, mida ise ka tõsiselt mõtlevad, kuid täiesti tühise ajavahemiku järel (näiteks aasta-poolteist) muudavad meelt ja mina olen: "Ah? Aga ... aga ... aga ta ju ütles?!?!?!"
Ja siis armusingi Rongimehesse, kes ei öelnud mu teada iialgi midagi rohkem, midagi kangemat, kui kindlalt täita plaanis, kes ei andnud tühje lubadusi, kes oli nii usaldusväärne ... ning lõppes kõik IKKA täpselt samamoodi, IKKA andis ta mulle tõotusi ja ilusaid sõnu - ja siis ei jäänud neist alles isegi minu kui naisterahva tunnustamist.
Lakkasin üldse naine olemas tema silmis.

Mul on nii meeles:

- "Mul ei ole kunagi nii olnud, et tunnen inimest juba ammu ja siis läheme paariks. Ma alati tutvun uue inimesega ja siis kohe tekib suhe - või üldse mitte."
- "Aga ... mina?"
- "Aah, sinu ma unustasin üldse ära. Sinuga oli kõik teistmoodi, aga see ei loe.

Aitäh, ma EI LOE. No AITÄHHHHHHHHHHHHHHHH!
Päris rõve oli.

Niih, viimane lonks külma kohvi.

Ma ei ole verine ta peale, eks ole.
Ei olnud õieti kunagi.
Aga tõdemus "inimesed ongi sellised, isegi parimad nende seast" on ikka veel minuga. Et inimesed TEEVADKI teistega hirmsaid asju, midagi halba mõtlemata. lihtsalt ülejala. Et nad ei mõtle, mida ütlevad, ei püsi oma sõnade juures, isegi kui mõtlevad neid ütlemise hetkel tõsiselt, neil "juhtub", mitte et nad mõtleksid - oeh.
Ma võin oma mõtetes eksida (aa, et mu lastel ongi minuta parem? Vist ei oleks nii olnud?), aga et ei mõtle üldse, mida teen?
Pole olemas.

Või et isegi mingi aimus on, mis toimub, aga ma ei reageeri, ei tee midagi, sest ma pole kindel - nagu wtf?!
WTF?!
Mina panen asjad mõttes kaaludele ja leian, et ok, kui ON halvasti ja ma ei reageeri, on tulemus kohutav. Kui ei ole hullu tegelt, aga ma uurin, puurin, teen midagi, siis vbla peetakse mind natu lihtsameelseks. Häh, muidugi reageerin, dohh! Ma kaotan palju vähem, kui reageerimine on ülearu ning ma eksin, kui mitte reageerides, kui mitte-millegi-halva-juhtumist oletades eksin!
Mina teen nii.
Ja selgub, et see polegi üldinimlik.
Inimesed! Nii veidrad!

Aga lammaste juurde tagasi tulles: ma püüan nüüd kah mitte nii väga igas oma sõnas kinni olla.
On tegelt kergem. Ühtlasi olen normaalsem, tavalisem, lihtsam.
Ma vist võin seda endale lubada, talumatult normaalseks muutumata =P
Ei, ma vanadel aegadel ka murdsin lubadusi. Endale antuid. "Järgmisel nädalal ei söö ühelgi päeval üle 1200 kcal!"
Murdsin. Jälle. Ohaeg!
Nii et olin enda silmis kogu aeg vilets ja närune inimene.
Hah.



Muidu nägin täna perroonil nutitelefoni süüvinud naisinimest. Silmad ekraanis kinni, keris ta alla ja ei pööranud millelegi enda ümber tähelepanuraasukestki.
Ta oli nii 75-80 aastat vana vast.
Rõõmustasin nagu lumekuningas ja läksin rongi laialt naeratades.