Päike paistab ja pühapäev

Mu viimase aja lemmiklaulude seas on kaks (lemmiklaule ongi umbes kaks) jõeteemalist.



ja



Kui nii võtta, siis on nad muidu ka sarnased. Laulud siis.
Minu sellekevadine maitse? Aga vanemate lemmikute kõla on hoopis teistsugune ning ma ei armasta neid nüüd vähem kui varem ju!

Phmt olen haige ja kõik on väändes ja jube ja raamat ei ilmu enne aprilli (võib ka maisse lükkuda), sest Varrakul on kujundajatepõud, aga mul on ikkagi hea olla.
Päike paistab. Totoro vedeleb päikeselaigus, laste hääled kostavad toast kööki ...
AD-d. Nii toredad asjad.
Minu arust nad teevad isegi ilusamaks - sest ilu on hoiak ja eneses kindel hoiak tuleb nendega küll, ooojaa.

Kuigi kui ma vaatan oma vanu (nt aastast 2016) pilte, tunnistan endale ka ausalt, et ilu TÕESTI ei tee kuidagi õnnelikumaks. (Siis olid mul AD-d peal ja 9 kilo umbes praegusest kergem. See krdi hormoonravi ikka mõnevõrra tõstis kehakaalu, osa läks jälle alla ka, aga osa ei läinud.)
Emake maa, kui kaunis ma olin ... Ja kas ma tundsin selle võrra rohkem rõõmu v? Kas oli kuidagi parem maailmas olemas olla?
Ma ostsin M suuruses kleite.
Kogu suurem õnn praegusega võrreldes.

Hetkel on iluga, nagu on - aga see ülemine pilt annab toreda kahevärvilisuse edasi.

No okei, alumine pilt tuleb kudzuga ja sealt on ka rohkem näha, kuidas AD-d ilusaks teevad =)

Muidu on nii, et mul on tütar külas. Elutuba on voodeid ÄÄRENI täis, sest uue põranda sehkendamine poja tuppa võtab aega, aga see külalistekušett, mis muidu külje peal püsti oli, et vähem ruumi kahmaks, on tütre tudumise jaoks ka pikali pandud.
Tütarlaps tuli siia, sest emmeigatsus vallutas ta täielikult, ja ma lugesin eile öösel Kreeka müüte oma kahele lapsele unejutuks, sest tal oli ka nostalgia unejuttude järgi ning mul samas" mis mõttes mu poeg ajaloo tunnis kuuleb argonautide loost esimest korda?!"

Jah, ega ilu ei tee õnnelikuks, ent ikkagi on mul oma tütrega kohtudes "WTF, nii ilus, tark ja üleni julge, kuidas nii saaama?"
Aa, õige, minu tütar ju. Ma ka ju.
Aga siiski, imetlus.

Ta käib teatriklassis, onjo, ja siis neil on igast lavavõitlusasjad
 ja pantomiimid ja värgid.

Lisaks mõõtsin ma ennast ja tema mõõtis ennast ja meil on täpselt samad proportsioonid, kuigi ma olen - noh - natuke raskem ja suurem ja vanem.
Ma ausalt ikka vahel imestan, et ma niiiiiiiiii - noh - suur olen. Sest ma ei tunne end ebaadekvaatselt suurena, paksuna vms, aga no mõõdulindinäit on päris ... 10 cm rohkem kui mu hiilgavatel aegadel nii kõhust kui puusast.
Rinnust 5 cm.
Rind mul väga ei kasva =)

Ma olen natuke teadlikum teemast "kehakaal" hetkel, sest ma siiski päris hämmeldusin kleidikandmiskuu tõttu avastatud "issake, need kõik on mulle kitsad või?!" asjast. Ja nüüd üritan oma kitsaid riideid ära anda =) Sest miks neid hoida, kui ei kanna.
Sinise kirjanikukleidi andsin oma tütrele näiteks. Krt, kui hästi talle sobib!