Tänapäeval

Mina: Nüüd on peavalu vist tõesti möödas!
Organism: Hoia mu siidrit, kohe tuleb madalrõhkkond!
Mina (hoiab siidrit ja tunnetab)
Mina: Kuule, see pole midagi! Ibukaga lahendatav! Vaevu tuikab ajuti, tõesti! Ei anna pärisvaluga võrreldagi!

Organism võtab oma siidri ja pobiseb, et alati ei saa kõik õnnestuda ka ju, eriti kui ma olen nii hästi valmistunud ja täis otsusekindlust joosta ja joosta.
Jooksmine valuga on jabur. Seda ma ei tee ja kui tegin, muutis see asjad hullemaks. Aga kui on tuige paremal pool (rõvedaks läheb, kui on vasemal), õnnestub vahel mitte lihtsalt joosta, vaid valu kaugele peletada sellega samuti.
Midagi vererõhuga - mul kaldub olema madal ja madalrõhkkond surub veel madalamaks ja kui siis erinevad vahendid veres rõhku tõstavad, võib valu täitsa ära minna.

Jamh. Miks ma kohvi nii armastan - vahepeal armastasin veel rohkem, aga praegu armastan ka.
See tõstab vererõhku. Nii tore asi!!!

riietun, sest lõpuks hakkas jahe.
Oli ikka mõtet kampsun ka kaasa võtta!

Muidu tegi Organism veel asju. Näiteks ärkamisega.

Mina (erinevatele inimestele paljude aastate jooksul): Ma võin kõva lärmi sees magada, muusika või vestlevad inimesed või remonti tegev naaber. Aga kui keegi valesti hingab ka mu toas, ärkan - mu uni ei kesta läbi ootamatute valede helide!
Organism (ootab parajat hetke)
Mina (väsib sitaks ära, sest peavaluNÄDAL ja siis käisin pühapäeval veel loomaaias ja pärast seda kohvikus kah)

suitsetamine ei ole loomaaias veel keelatud

Organism (omaette): Noh, nüüd!
Mina (käib hommikul varavara, nt kell pool 6 veel koeraga õues, sest too ju küsis)
Mina (ärkab viimaks peale seda ja uuesti uinumist üles): Oi, Poeglaps lubas eile äratuse panna, aga nüüd on küll väga hommik juba, miski pole helisenud, peab ta ruttu üles ajama! Aaaaa...aga kus ta siis on? Voodi on tühi!
Ta läks ise kooli?! Ma isegi ei ärganud?! Oi, aga mul oli ju ka kohtumine tema koolipsühholoogiga kell 10!

Kell selgub olema 17 minuti pärast kümme. Noh, dressikas selga, püksid jalga ja kooli poole punuma.

jep, see on kohv seal kruusis

Jooksin peaaegu õigeks ajaks kohale.

Aga imelikult hingamise (või Poeglapse pandud äratuse) peale küll ei ärganud.

Koolipsühholoogile rääkisin muude asjade kõrval, mida teile ei avalda, et Poeglaps käis laupäeval neljaks tunniks sõpradega õues jalgpalli tagumas ja mul oli jesssssssssss!
Koolipsühholoogil oli ka.
Ta läks rõõmsaks, kommenteeris, et nii tore, et tänapäeval veel ka selliseid asju tehakse, ja tal on nüüd terveks päevaks tuju hea.
Kui see ka teie tuju tõstab, siis jah, tänapäeval tehakse veel selliseid asju, mitte ei mängita ainult arvutis.

Pärast käisin veel koeraga jooksmas, sest möödunud nädalal ei olnud ma selleks konditsioonis ja ta oli nii jooksmata, nii jooksmata.
Ta on nii armas.
NII ARMAS!
Muuhulgas on ta näiteks selgeks saanud, mida tähendab äratuskell ja kui neli minutit peale kella Poeglaps veel edasi magab, läheb koer rahutuks, müksib teda ninaga ning kui see ei aita, ronib esikäppadega otsa.
Krt, võibolla poeg seepärast saigi üles nii kindlalt? Alles praegu tulin selle mõtte peale. Koerast on ka muud kasu peale me lakkamatu imestamise, kuidas keegi nii armas üldse saab olemas olla, kaalika- ja nuikapsa koorte ärasöömise, panni puhtakslakkumise ja selle, et on keegi, kes toorjuustu-vahukooreseguse püti samuti puhtaks lakub, sest ta koon mahub täpselt sinna sisse.
Lakkumisspetsialist, kes ka äratab! Imeline.

Kuigi pea ikka tuikab.
Ei OLE VAJA nii palju teha alailma, väga väga naine, ei ole vaja!!!!