Olge nüüd, poole aprilli peal oleme juba!

Võiks teha mingi heade asjade posti taaskord, sest mu pea JÄLLE valutab (uus teooria: kui ma olen väsinud, aga pingutan üleval olla, on see üldise pingetausta juures kindel viis järgmiseks päevaks peavalu hankida) ja kuigi vahepeal on täiega head hetked, need kuidagi ... hajuvad meelest, kui pea valutab. Kõik taandub "viimane sumatriptaan ja ainult neli ibukat, peab apteeki minema!"'le.
Muidu vahepeal oli mul lausa KAKS peaaegu ilma valuta päeva.

Nende sisse mahtus igasuguseid asju. Külaskäik ühelt armsalt sõbralt (ma teen varsti postituse teemal millest ta muuhulgas rääkis: "Naised tunnevadki tugevamalt, sest östrogeen - et naised olevat ebaratsionaalsed? Krt, kui teil endal oleks nii tugevad tunded, need oleks selline argument, et OHH-HOOO!").

Poeglaps läks Inglismaale, nii et ma pakkisin koti, ostsin sokke juurde ja siis olin teda ära saatmas kell krdi kolmveerand kolm hommikul - ja mul läks isegi hästi, et ta lennujaama sai klassivenna autoga, ma ei pidanud ise linna sõitma ja siis taksoga (raharaharaha) sõitma. Minu arust oli tal kõik vajalik kaasas ja ma siiralt ei saa aru inimestest, kes hiigelsuure lisakoti jagu pagasit oma lastele kaasa ladusid - tema läks koolikotiga, kus sees põhiliselt riided ja nõnda oli see märgatavalt kergem kui kooliskäimise-koorem. Mida need teised vanemad panid kaasa? Kohvritäie riideid, et kolm korda päevas vahetada, kolme eri ilma jaoks ka, neli paari jalanõusid, toiduvarud nädalaks?
Nüüd on mul ees terve nädal, mille jooksul ainus varatõusmise-nõue on "vii koer pissile, ta teeb kurba häält!" ja ta teeb oma kurvad hääled 8 paik, mis on rängalt hiline aeg, täielik puhkus.

Raharaharaha ... ma olen sellest ju rääkinud, kuidas mu ema kannatab jubedalt ja teda vaevab lakkamatu ajusidnäriv pingetunne, kui tal ei ole nii umbes aastapalka arvel ootamas? Sest ta tahab tunda, et on kaitstud, kui ootamatused tulevad, ja raha kaitseb.
Ja mul on täpselt vastupidi - kui mul on arvel mingi raha, mis ei ole ära planeeritud (nt teen remonti selle eest, ja remondiraha EI OLNUD varuga, vaid vastupidi, umbes 300 raha vähem, kui tegelt ka väga ettevaatlikult arveldades vaja olnuks), ma lähen närviliseks ja pingesse. Sest maailmas on nii palju inimesi, kes on JUST PRAEGU hädas sellega, et neil pole piisavalt süüa, pole võimalik oma lapsele mähkmeid osta või kütte eest maksta, kes on PÄRISELT hädas - ja siis mul on arvel mingi 600 eurot, mis lihtsalt seisab, ma ei tee sellega midagi, ta lihtsalt ON seal. Keegi ei saa selle eest süüa teha endale ja oma lastele, keegi ei saa selle eest isegi uusi sokke! Nagu ... argh! Krt, nautigu keegi vähemalt üksipuhkust Horvaatiaski! Mõni inimene tõesti vajab võimalust olla kõigest eemal ja juhe seinast väljas ju, see on tähtis!
(Mina ei vaja, tänan pakkumast.)

Ja ma otsin kohta, kus ma saan, ja aitan neid, keda saan - ja ilma ikka soojaks ei küta.

Ning siis tulevad sellised kuud nagu eelmise lõpp ja käesolev, mil mul on ... raske. Sest kui mulle iga kuu tiksuks juurde nt 700 raha, ma oleks omadega mäel ja saaks isegi natuke hädalistele annetada, aga tiksub õnnetuseks alla 500. Oleme täpsed: mõned eurod rohkem kui 450.
Ja mul ei ole üleni aitavat abi sellest, et raamatu eest tuleb vahel 2000 korraga, sest sellest varust ei jätku kauemaks kui kolm kuud, sest ma ostan asju nii endale kui teistele ning annan lihtviisil ära - v.a. seekord, kui maksin Poeglapse Inglismaa-keeleõppereisi ning tegin remonti ja siis jäi aint natuke üle, mille juba ammu ära olen kulutanud.
Randiel tegi mulle sõbrahinnaga ning ikkagi pidi K laminaadi eest maksma =( Olgu, see oli umbes 60 eurot, mis ei ole just jube palju, ent siiski.

K, muidu, käis jälle põrandat ehitamas (mis on ka ju minu poolt tasuta, tema ent paneb sinna alla lisaks rahale ka oma aega ja energiat) ja on minu suhtes üldse kuidagi - soe viimasel ajal, ütles hästi isegi mu söögitegemise kohta.
Olin väga meelitatud.
On tekkinud lootus, et põranda-aluspind sai viimaks nii tasaseks valatud, et ta on nõus sinna peale laminaati laduma. Muidu ei olnud - ta on siuke mees, kes teeb "nagu peab" või ei tee üldse. Ise sõnastas nõnda, aga mina olen seda näinud samuti.

Ja kuigi valu paremal peapoolel on ebameeldiv, käisin apteegis ära ja ta ei kolinud vasakusse ümber. Elik vbla, vbla, vbla, vbla elab päeva ka sumatriptaanita üle.
Vbla ei ela.
No siis ei ela. Nii on. Ei ole ma parem ega halvem, kui olen, olen täpselt selline, nagu olen.
On nagu on. Et olla parim versioon iseendast? Aga ma juba olen. Te ka olete. Pole kuhugi pürgida, kõik on hea, nagu on, PÄRISELT.
Päriselt.
Vbla, kui ma suudaksin sellesse mõttesse sügavamalt sisse minna sagedamini kui kord kolme päeva sees või nii, mu pea ei valutaks ka =) Aga ring, noh: täiuslikkuse ja terviklikkuse tunnet ei tule läbi valu naljalt, aga ebatäiuslikkuse ja üritamise, proovimise, pürgimise tunne jälle tekitab pinget, pinge aga valu.
Aga see on ok, tegelt. Olen, nagu olen. Vahel valutan.
/kehitab õlgu