Poliitiline vahepeala ehk "mina ka, mina ilmselt ka"

Tahaks midagi öelda - poliitika ja EKRE teemadel - aga ei oska. Nagu ... te ju nägite kogu aeg, millised nad on, kõik ju nägid, mis üllatus mingi krooniline naisepeks nüüd on ses kontekstis?

Aga ma ise ka ...
... noh ...
ok, vanamutt vanamutiks, vägivald vägivallaks, ma tõesti ei teinud talle oma teada haiget.
(kuigi kunagi oma vanaema lükkasin pikali, mille käigus too lõi puusa vastu öökapppi ja seal oli väga korralik sinikas, nii et 
a) ma olen korduv vägivallatseja vanemate naiste kallal
ja b) ega ma oma teada ka vanaemale füüsiliselt HAIGET ei teinud, ma lihtsalt ei osanud enam kuidagi rääkida ja siis lahendasin asja lükkamisega).

Aga on üks tüdruk (noor naine, ta on vist 22), kellele ma kunagi nt 2017 aastal malluka blogi (ma nüüd teen väga vahet, kel on "blogi" ja kel "võrgupäevik", ja tal on blogi) jõulujagamise käigus jõulupaki saatsin. Ja siis teise mittejõulu-paki. Ja raha, sest neil oli tõesti jama, ta on oma tollal 16-aastase õe ametlik hooldaja ja no ... neil oli vaja ja mul oli ja kui ma saan, ma ju aitan.
Siis sai mul endal raha otsa ja igakuist abi enam ei saatnud, aga mõne paki või vahel, kui väga vaja, sai ka söögi- või sõiduraha ikka.
Selline poole kohaga natuke-nagu-tütar, me vahepeal suhtlesime neti teel palju, mul oli plaanis neile külla minna, aga siis sai elu liiga asju täis ja ikka ei läinud ja ...
Ja nüüd mul on raske, sest ta jagab fb-s täiega rassistlikke meeme. Ja ma ei bloki teda ära ka.
Sest ühest küljest "rassism on andestamatu". Teisest - neil on niigi raske. Ja ta töötab mingis kodutute koerte varjupaigas ja lapsehoidjana ja no ilmsesti ei ole paha inimene - keegi ju võiks ikka olla, kelle poole pöörduda? Aga ta on rassist, avalik rassist!
Ma ei tea ...
Ma tolereerin teda veel. Sest nõrgemale jalaga virutada ka ei saa ju ja ... et ma kaks korda olen ta palvete osas üsna järsult "ei" öelnud, on kindlasti selle taustaga, et ta neid väga rassistlikke meeme jagas.
Jälgimise lõpetasin.
Aga teda blokeeritud ei saa.

Nii et mingis mõttes mahitan mina ka ekreiste siin maal.

Et ma peaksin temaga rahulikult ja hellalt rääkima ja kannatlik olema ja vbla kolme aasta pärast ...? Ma ei tea.
Ma ei tea, kas ma jaksan ja kas ma peaksin jaksama, vbla oleks mõttekam ennast hoida ja olukorrast lihtsalt eemaldada?
Ma ei tea.
Aga noh, selle küsimuse teadvustamine tõi kaasa, et läksin ja ütlesin ausalt välja. Fb-s. Näis, mis nüüd saab.
Sai see, et ta ei rääkinud päris otse, aga vihjelisest kirjapruugist lugesin välja, et ta ei salli reformierakonda, aga ei mingit tegelikku rassismi. Nii hämmeldunult tuli see, et ma isegi usun.
Natuke.

Ja rohkem ei öelnud ta midagi ja vbla parem ongi, sest mul hakkas jälle pea valutama selle ränga suhtlemispinge peale.
Mõnes mõttes on naljakas, kuidas ma ei karda konflikte, vastupidi, algatan neid kohe ise, kui on valida, kas niisama vindumine või aus konflikt. Ent samas saan neist nii sageli peavalu.

Aga noh, neid asju on päris mitu, mida ma ei karda, kuigi alatihti saan haiget =P Ja päris krdi rõvedalt haiget.
Ma ei oska seda kartmiseasja enam sugugi ja üleüldse ja ... ja olen, kes olen.
Ei ole teistsugune.