Laupäevahommikul kurdetud:
Menstruatsioon ei alga.
Ma arvan, see on sihilik. Minu ja Organismi (jah, ta on ka mina ja kohati selgelt targem kui mõistuslik osa, aga kuna ma tuvastan tema jutu mitte mõistuslikult, vaid teiste meetoditega, mängin, nagu ta suhtleks Minuga - mis tegelt on ka osa temast, eks ole, sest tunded, tunded on keha) suhetes mitte esimene kord, kus Organism on: "Aaaa, sa ootad sellist tulemust? TÜNG! Ma SPETSIAALSELT ei tee siis nii!"
Kusjuures ma mõistan teda üleni. Teod ei ole lihtsalt teod, nad tulevad tegemisele kui osa süsteemidest ja kui süsteem muutub, muutuvad ka teod.
Ja kui mina olen süsteem (ma olen süsteem, nagu ka sina), tähendab muutus mingis minu osas ka võimalust muutusteks mujal.
Lõuna ajal algas. Menstruatsioon.
Nüüd on pühapäev
Ja siis käisin Murca sünnipäeval ja nüüd olen lääbakilväsinud ja veel mõtlen, kas jaksan midagi postitada.
Sünnipäev oli hea, tänan küsimast, aga tõden, et need tibatillukukeste ümbermõõtudega naised äratavad ikkagi tunde, et äkki ikka ei tasuks iga kord süüa, kui see mõte vastumeelne ei tundu. Näiteks.
Isegi kade ei old, Murca on Murca ja Halliki Halliki ja mina olen mina, aga lihtsalt ... ma meeldisin endale rohkem nii umbes 10 kilo kergemana, noh.
Mitte et praegu ei meeldiks. Aga paar päeva tagasi oli ikkagi lühikeste pükstega pidžaamas natu piinlik külalise ees ringi käia. Umbes nagu näitaksin talle oma puujalga.
AAaaaga menses algas, nii et enam eriti ei häiri. On lihtsalt meeles, et häiris ja siis olid need niiiii kõhnad naised silme ees ja käte vahel.
Seekord oli üldse väga ... häiritud PMS. Läksin selle raames tänaval vanatädile kallale (ma ei kannata, kui mu kallal naagutakse ja kuigi ma hoolega vaatasin, et tädile haiget ei teeks, natuke on ikka enda suhtes "Kurat, see küll kuidagi okei käitumine pole!") ning rahulikud enesetapumõtted tulid lambist pähe ja no ... midagi ei old isegi halvasti, eks ole.
Lihtsalt kehal oli kurb aeg KAKS PÄEVA! (Enamasti on mul PMS ühe päeva, kaks päeva on anomaalselt kaua.)
Totoro oli ekstaasis, kui ära oldud öö järel koju tulin. Ikka veel on. Hoiab ebamääraselt naeratades mu varvast suus, ajuti niutsatab ja vaatab mulle õnnelikult otsa.
Rongis nägin kaht naist, vast veidi nooremad kui mina, veits (aga mitte väga) lõdvavõitu ja suht ilmetult riides. Esmalt rääkisid ja vaatasid mingeid kosmeetikatooteid, üks märkis kergelt kaeveldes, et iga kord, kui ta on mingi toote ära tellinud, tuleb uus kataloog ja see on alla hinnatud, ja ma panin nad mõttes lahtrisse "mingid kataloogikosmeetikaga tegelevad väheste intellektuaalsete huvidega kodanikud".
Nii et kui üks rääkis teisele, et läheb õhtul Momot vaatama Ferdinandi, mõtlesin, et see on mingi kabareetaoline etendus ja -koht vist.
Tegelikult on see. Vaatasin praegu järele, nii et kui te ei tea, siis on see teile samasugune üllatus kui mulle.
Aga edasi tuli: "Tead, et Taavi oli vahepeal Nukuteatri kunstiline juht? Eraeluliste probleemide tõttu tuli ära ..." ja siis nad lahkasid natuke Taavi eraelu ja Nukuteatrit ja ma hindasin nad täiega ümber. Hoopis mingid kunsti- ja teatrihuvilised naised, kes vahepeal ka kosmetsi mattuvad, noh.
Siis irvitasin endamisi mõttes enda üle. Et nii krdi ühekülgne ja eelarvamuslik mina. Ise ei tea midagi, aga kohe hindama!
Häh, isegi hormoonidega pole võimalik vabandada!
Ma rohkem ei jaksa kirjutada. Kaval ühendus ja üldistus jäävad teie teha.
Head ööd!
"Läksin selle raames tänaval vanatädile kallale"
VastaKustutaKuidas sa ometi niisuguse loo rääkimata jätsid?!?
Ma ei oska selliseid lugusid rääkida.
VastaKustutaVt ka, miks ma oma elust raamatut ei kirjuta.
Sest üks võimalus on kirjutada nii, nagu mina asja näen (tädi oli maksimaalselt rumal ja nõme, suurte majade vahel jäi Totoro üht muruplatsi nuuskima ja tädike tuli jutuga "see on eravaldus, mis te oma koeraga siin, vat kui mina tuleks sinu akna alla jalutama?!", järgnes umbes veerand tundi sõnavahetust, mille jooksul ma üritasin selgeks teha, et siit majade vahelt koeraga läbi tulla teel poodi on täiesti ok ja tema, et see on eravaldus ja sinna ei tohi keegi tulla, ja asi lõppes sellega et tõukasin tädi korduvalt, kuigi üpris kergelt, arvestades, et ma talle haidet ei teeks, ja küsides: "Miks sa pead nii NÕME olema?!"), aga see on väga eneseõigustamine ja ma tegelt arvan, et ei, nii ei tehta kuitahes nõmeda tädi peale.
Aga samas enda peale kaevata, end süüdistada ja "ma olen nii halb!" ulguda ma enam nagu ei taha - see ei tundu kellelegi kasulik ja ausalt öelda on mul natuke ikka uhke tunne ka, et endast üle ei lase astuda.
Kannan tädi jäetud küünejälgi oma käsivarrel uhkusega.
"miks sa pead nii NÕME olema" küsimuse vastus võib teatud vanuses olla dementsus. Meie iseenesest väga hea iseloomuga naabritädil esines vahetevahel episoode, kus ta rääkis, et keegi on ta kilekoti ära varastanud, mille ta nöörile kuivama oli pannud, ja süüdistas selles meie ehitusmeest.
VastaKustutaAntud juhul ebatõenäoline, sest tõesti oli (näoga teisele poole, ma ei pannud tähele, aga täna jäin lugema) väljas silt "eravaldus" ja seal all väga mitmepunktiline seletus, mille iva oli, et sõidukiga sisenemine ja seisma jäämine, kui valdaja luba ei ole, on keelatud. Siseneda muide võis, aint seisma ei tohtinud jääda.
VastaKustutaTemapoolse "Lugeda ei oska või?!" küsimuse seletus =P Eks tal oli natuke segane arusaam, mida võib ja mida mitte, aga mitte dementsuse, vaid üldise lollakuse tõttu.