Emotsioonid

Mul on väga kahju, et Amazonas põleb.
Aga kui loen neid sotsiaalmeedias jagatavaid "should we worry?" mille point on, et on väga halvasti ja we should ma tahaks röökida.
EI! Me EI peaks muretsema - kui me midagi teha saama, väga hea, teeme. Aga niisama muretsemine? Milleks see hea on? Ainult meil endal on halb ju! EI!!!

Nii, mille peale ma veel tavalisest umbes 5 korda rohkem ärritun ...?

Maitea, maijaksa mõelda. Ehk hiljem meenub midagi.

Üldiselt on mul: "Mida sa tahad minust?! Mul pole endalgi midagi, kõik on otsas, ma EI OLE VÕIMELINE andma!!!"
Ja siis treener hipodroomil:
Mina: Ei. Ma rohkem ei jaksa, päriselt.
Tema: Mina teen seda iga päev!

Ja kuna ta on kõndimise peal, kõnnib minema ja minu: "No sina ei ole ka depressiivne autist, kel on ajukahjustus rongi ette astumisest!" jääb ütlemata ning ootele.
Võibolla homme saan öeldud.
Olgu, see ärritab mind ka põhjalikult: ma annan endast kõik ja siis veel täitsa palju, et tal ainult parem oleks (sest ma olen puudega, aga mitte loll, ma saan ju aru, et tal on raske, jumalauta!) ja tal on tunne, et ma olen laisk ja ei taha midagi teha ja pff.
Nagu - ma ei jaksa tõestada, et pole kaamel.
Ma lihtsalt ei jaksa.

Ja et asja eriti rõvedaks teha, tuli Anomaalika alias Bitt Coin alias Unkown alias Toomas (ja Rentsi juures kasutas ta lugematut arvu varjunimesid, osad neist pooleks tehtud liitsõnad suurtähtedega, osad tuvastamatud) vist jälle välja ja siia ja ilmutas oma tõdesid ja ma lihtsalt ..... .....

Vahel ma mõtlen, et mis mõttes ma eriliselt empaatiavõimeline olen? Mis see on mingi eriline võime, et ma KUULAN (või loen) inimesi ja mul ei ole vastus ja hinnang juba enne valmis, kui nad enda väljendamisega veerandi peal on? (Kui tegu ei ole just Trumpi, EKRE-tüüpide või Anomaalikaga, nemad on end piisavalt tõestanud, et ma enam huvi ei tunneks, mida konkreetselt ütlevad.) Kas see on eraldi võime: mitte panna silte, kui vähegi kahtlus on, vaid tunda inimeste vastu päriselt huvi? Ja siis tulevad kõik need "Naised on sellised" ja "Prantslased on sellised" ja "Pagulased (pole isegi eraldi rahvust või nahavärvi, lihtsalt pagulane olemine loeb!) on sellised" ja ja ja ... minu arust on nad ERILISELT juhmid, aga enda meelest täitsa okeid ju siis?
Emake maa küll! Inimesed ...
Mul on nii meeles, kui me Murcaga Brightonis käisime ja üks müüjatüdruk tundis huvi, mis mu käel kirjas on. Eks ta luges algust "A mine ..." ja mõtles, et see on inglise keeles.
No ei olnud. Oli see, mis ta on, eesti keeles.
Ütlesin, et phmt tähendab see "Fuck you!" Ta ilmutas rahulolu ja demonstreeris omaenda keskmist sõrme, kuhu oli (pisikeselt) tätoveeritud "people".
Just. Inimesed - kui sul on keskmine sõrm alati näitamiseks valmis, sa tegelikult ei eksi. Ei pruugi isegi liigne vaimne koormus olla - oleneb, mis seisus sa ise oled, eks ole.
Minu praeguses seisus on mõte: "A mine persse!" phmt ainus, mis üldse aitab.
Nad on lollid.
Me oleme lollid, aga "nad" ikka eriliselt, sest ma ei jaksa praegu hell olla.

Tahaksin nutta, aga ei jaksa. Pealegi: mida see ikka muudaks. Mul ei läheks isegi olemine kergemaks, sest tallitöö kestab ikka.

Tumen käis siin ja õmbles mu poja koolikotile sanga külge. Vähemalt üks hea asi paari viimase päeva sees =)