Vahepala

Näen statistikast rahuloluga, et mõningatel inimestel, kel on ootamatuilt palju vaba aega, on tulnud pähe seda mu võrgupäeviku läbilugemiseks kasutada.
See on nii tore. "Surmamineja(d) tervita(b)(vad) sind!" (teid) ja tundke rõõmu!

Muidu on nii et, olen ikka väsinud. Kõik asjad, mis pole otseselt koduse eluga seotud, olen ära jätnud ja ... ei ela oluliselt teistmoodi kui tavaliselt. Pingutan veel veidi vähem vast.
NII VÄSINUD.
Seline karantiinielu ongi suhtkoht mu igapäevane elu ja ma ei jaksa seda rõõmsalt elada. Otseselt raske, kogu aeg väsinud, nutt ja hala.

Kogu selle jama keskel on koer kõigi lemmik. Inimestel on suhtlemisvaegus ja kui ma koeraga õues olen, räägivad jube paljud minuga temast. Korralikku vahet hoides:
- "Näe, koer leidis kondi!"
- "Ei, see on puuroigas, mida ta otsustas närida just nüüd."
- "Keset teed ja magusa näoga! Nagu konti näriks!"

ja

- "Otsustas mängida! Keset lompi kõhuli!"
Tegelt ta ei olnud keset lompi, vaid selle servas, ositi isegi kuival kohal.

Ta oli ennegi kiidetud ja hellitatud, aga nüüd saab lausa ebaproportsionaalselt palju tähelepanu.
Ainult lapsed ei ole silitama tulnud, sest õues ei ole eriti lapsi.

Põnev on, eksju? Selline maailm nagu ulmekirjanduses - ainult et rõõmus ja helde apokalüpsis. Kõik aitavad kõiki, jagavad tähelepanu ja hoolt, ei ole "küüned enda poole ja tapan teisi!" Välja arvatud see isik, keda vist Epp nägi, kel oli 28 pakki makarone ostukärus ja keeldus neist ühte vanatädikesele andmast.
Ja keegid olevat kuskil vetsupaberi pärast kaklema läinud.
Aga mina pole midagi säärast näinud, minu maailmas kõik hoiavad kõiki ja nii tore.
Sellise inimkonna osa pole häbi olla.
Ainult sellest on kahju, et ma siuke ... sant olen. Kõik üleskutsed ka koolis käivatele abiõdedele või juba pensionil õdedele tulla appi, tervishoius on praegu nii ränk koormus! on mulle: "Äkki ma ikka peaksin .. EI, ma ei suuda nagunii mitte midagi ju! Pillaksin ainult asju maha, põrkaksin vastu uksepiitu ja oleksin tüliks!"
Aga kahju on.
Kes päästab maailma kui mitte mina?!
Aa, õige. Maailm saab hakkama.

Maailm saab hakkama.
Inimkond ei ole nii tähtis, ühest pisikesest inimesest (minust siis) rääkimata.
Kõik saab korda, isegi kui ilma inimesteta. Mis tähtsust on mingil koolitööl kodus, mille pärast vanemad teistes kodudes stressavat? Mu poeg ei sureks ka siis, kui ta ühtegi ülesannet ei teeks (tegelikult ta teeb peaaegu kõike, ainult vene keelt ignoreerib täielikult). Ilmselt ei jääks isegi istuma, sest karistada nutikat last selle eest, et ta vanemad ei jaksa temaga tegeleda, on kuidagi eriliselt tobe. Ja eeldada, et igal lapsel on kodus vanemad, kes neid distsiplineerivad, aitavad ja midagi midagi veel?
Hah.
Kui mu pojal oleks pühendunud ja võimekast õest ema, kas tal oleks siis rohkem või vähem kodust abi kui praegu?

See kõik ei ole nii tähtis, et raasukestki muretseda.
Pealegi on inimesed praegu näidanud mulle sääraseid nägusid, mida vaadates on hea hell olla. Võivad ju olla lollakad, kuid päriselt jobusid on õnneks ikka vähe(mus).

Kõik saab korda. Maailm saab hakkama.