Veel nurinaid

Kaks mulle teadaolevat raamatukogu ja Keila postkontor on üpris korraga alustanud kuritegelikku kampaaniat "oleme avatud argipäeviti 10-18 ja nädalavahetustel suletud".
Olgu, mina kui mittetöötav kodus töötav kodanik saan käia äripäeviti, aga kui mul oleks pidev päevatöö näiteks õena perearstikeskuses, mis mu pakid jääksid posti ja ma ei pääseks iial raamatukokku või?!
Tallinnas ma tean raamatukogusid, mis on avatud kolmapäevast pühapäevani ja argipäevadel pannakse kah alles kell 8 õhtul kinni, mis on inimesesõbralik korraldus nii oma töötajate kui laenutajate jaoks.
Varem oli ka siin raamatukogu avatud seitsmeni õhtul (ja postkontor samuti) ning tehti laupäevalgi viieks tunniks lahti (ja postkontor samuti), aga nüüd on kõik KINNI.
Nutt ja hala.

Ma pean ennast mingi ... TÖÖPÄEVADEL mobiliseerima või???

Vahepeal ei lugenud ma ühtegi fännfiktsiooni, aga nüüd jälle proovisin. One Piece'i episoodid 377 ja 378 on fännikirjanduse kullaauk, selle kohta annab nii palju kirjutada. Ma lugesin ja lugesin, kuid ükski polnud Päris See - ja siis läksin sujuvalt teiste fändomite peale üle.
Lugesin.
Avasin üha uusi.
Ühes oli Loki (marvel, avengers, thor jne) terapeudi juures.
Ja kuigi hästi kirjutatud ja potentsiaalselt huvitav lugu, ma ei suutnud paarist leheküljest kaugemale lugeda.
Mul on tekkinud tohutu jälestus inimhingede inseneride suhtes ja seal esitati tõesti väga tõepärane dialoog: "Alustame millestki kergest, räägi ükskõik millest!" ja "Olgu, kes su perekonnaliikmed on?" ja kui Loki ikka mingit muud teemat soovis, tuli lapsepõlv mängu.

Ma ei tea, mismoodi teraapiad töötama peaksid, aga mul on kahtlus, et kuidagi pinnal: "Ma juhin sind küsimustega ja siis sa ise tuled oma tõdedeni ja jee."
Aga terapeudid küsivad igavaid küsimusi, millele mul on juba olemas pikad keerukad vastused ja nendest vastustest omakorda tekkivatele küsimustele samuti, kõik on nii lihtne ja klaar, et mul on piinlik - ja kurat.
Mul ei ole millekski vaja sabastolknejat, kes arutab asjade üle, mis mul juba ammu selged on ja püsib üldse mõtete kolmanda kihi juures (pidades seda sügavaks), kui mina olen ammu viienda kallal ning proovin varbaga kuuendat.
Jah, nad kõik (minu vaimsed terapeudid siis) on mingil hetkel öelnud mõnda terast ja valgustavat asja.
Ent kokku on olnud nii rasked kogemused, et mu vastumeelsus on tasapisi jälestuseks kasvanud. "Rasked" nagu "nad on, nagu nad on ja neile enda arusaadavaks tegemine on keeruline", mitte "rasked" nagu "valusaid teemasid on piinav puudutada".
Mul ei ole. Ainus tõsine raskus valusate teemade juures on objektiivne olla - mul on ikka veel kalduvus (kuigi nüüd palju nõrgem) ennast halvemaks ja kõiki teisi paremaks pidada ning kirjeldada.

Maitea.
Maioska.
Ma pole täna lõunaund maganud. Võibolla on kõik halvana tunduv sellest. Pea käib muudkui ringi ja ringi ja oeh.
Vast peale und on parem olla.

Murca tegi taas luuleväljakutse "kirjuta kuu aega iga päev mingi luuletus, hooandmiseks on teemad ka".
Igal selliselt luuekuul tekib paar asja, mis on head. Tal, mul, paljudel vist.
Lihtsalt juhtub nii.
Minu omad on seal.