Mul on paha olla. Varbad keelduvad üles soojenemast, kuigi villased sokid JA karvased sussid (kuigi, olen aus: nood viimased on juba üsna kulunud, lihtsalt pakk uutega pole veel kohal). Olen hirmsasti väsinud, aga ei lähe veel voodisse, kuna ma ikka tahaksin magama ka jääda, ent kell pole veel ükski - rääkimata sellest, et oleks kaks läbi, mis oleks juba lootustandev lõunauneaeg.
Phmt ma lihtsalt virisen.
Kõik on halvasti (sest ma olen alamaganud ja alamagamine mõjub mulle sedasi), keegi ei armasta mind, orgasme ikka ei saa, mu pojal on lademes tobedaid õpetajaid (pange tähele, ma samas adun, et kuna mu meelest on paljud inimesed kuritegelikult tobedad, on mu poja õpetajate lollakus ootuspärane), õues oli libe eile, on libe täna ja homme, kuramus, paistab jälle libe olema, koer eritas verd mu äsjavahetatud linale ning Selveri "karamelliroos" maitseb nagu kõvaksläinud muffin, millele on karamellikastet peale kallatud.
Kas ma mainisin, et keegi ei armasta mind?
Jaa-jaa, ma faktiliselt tean, et see pole tõsi. Muuseas Poeglaps on ikka maru tore, ta teeb nüüd NII PALJU ASJU, on Tütarlaps ja varsti ilmub mul arvustus Sirbis ja ..
... aga on säärane nimetu tunne: "Nad (notsu, tegelt hoolin, lihtsalt ei tunne, et ma igal sammul saaksin igaks-juhuks-piiran-end-äkki-just-see-firma-ongi-see-halb-meetodil maailma ära parandada, ja odavad head saapad minu jalanumbrile ei ole miski, mida kaltsukatest leiaks) arvavad, et mul on pohhui inimestest, kel on halb!" ja samas (ning see ON otsene halvastimõtlemine praegu, lugesin jälle ritsiku blogi ja saan seega vaid iseennast süüdistada, et osade kommentaatorite vastused mu hulluks ja halliks ajasid) pilluvad süüdimatuid miks-ei-sekku vabandusi, mille ainus sisuline point on: "Mingi seletus mittemillegitegemisele, sest ma ei taha midagi teha".
Urr.
Selle tagajärjel MINA (TM üsna hea inimene) mõtlen, et nad võiksid kõik ära surra.
Ütleme, TM antud juhul vist ei ...
Ach, ma ka ei tea. Vbla minu mõte, et nad kõik võiks ära surra, ei ole samaväärne mõne teise omaga, sest minu raamatus-maailmas on surm hea asi.
Surm = mitte enam kannatusi, kahtlusi, valu = igatahes hea.
Ehk siis "surgu ära!" ei ole minu jaoks mitte "mingu neil halvasti!", vaid "vabastagu nad maailm iseendast, maailm saaks parem!"
Aga ikkagi ei armastata mind piisavalt!
K ei ole kah nädal otsa minuga pühendunult lobisenud, ainult vahel pillab kaks-kolm-seitse lauset.
Kuigi see on vbla mu oma käitumise tagajärg - ma nimelt võtan eeskuju kaladest ja olen vait, kui midagi öelda ei ole. Ehk kui tema jutt kaldub teemadele, mis mulle igavad, või kui ta toob mingi näite, mis mus tekitab peamiselt protesti näites osalevate inimeste aadressil (nt "issaristike, sa loed mu blogi - ja ikka on sinu arust adekvaatne tuua mingi Peter Jacksoni valik jutuajamisse sisse kui "näed, tema mõtleb ka sedasi"?"), ma ei jätka vestlust.
Vaid mossitan siin omaette, nagu näha, et mismõttes ta nii nõme on.
Keegi ei armasta mind, nagu ma tahan armastatud olla - peale mõnede.
Krt, isegi traagiline ei saa reservatsioonideta olla!
Süüdistaksin sitas meeleolus AD-dega lõpetamist, aga tunne on teistsugune.
Tunne on just selline magamatusmornsus, et arvan ta olevat magamatusmornsus - kuigi kaudne side antidepressantide lõpuga vbla on.
Hakkasin kolinal alla võtma, kui ilmad olid külmad. Kahtlustan, et mitmekilose pahkluudeni villase mantli kandmine ka jooksmas käies ning külma õhu hingamine mõjutasid. Ent kaalukadu on jätkunud ja viimastel päevadel isegi intensiivistunud, sest enam ei taha ma eriti süüa kah.
Ning see isupuudus võib küll AD-dega lõpetamise kaasnäht olla.
Magasin lõunaund.
VastaKustutaNüüd on selle postituse pärast veits piinlik. Avalikult öelda, et inimesed, kes arvavad, et las lapsed teevad, mis tahavad, vist ei peaks kaasa tooma mu "oleks nad parem surnud, oleks maailm parem!" kui vägistajad-ahistajad-peksijad-teistemuul-moel-terroriseerijad täiesti muretult selles maailmas edasi elavad.
Aga ainult veits piinlik.
Sest ma saan aru ja noogutan mõistvalt, kui öeldakse: "Ma ei sekku, mul enda probleeme piisavalt, ma ei jaksa!"
Mul tuleb vahkviha peale aint selle peale, kui "Ei tasu sekkuda, ma teen kõige õigemat asja, kui ei sekku!"
Nagu - sa pole isegi piisavalt julge, et endale tunnistada, et kardad oma mugavuse ja meelerahu pärast, sa oled nii arg, et mõtled välja õigustusi, miks ongi hea ja õige arg olla ja usud neid ise ka?!
Öäk.
Inimesel on õigus olla igasugune, muuseas ka arg.
KustutaKaur
Temal on õigus olla arg.
KustutaMinul on õigus teda selle eest jälestada.
Ma juba üpris ammu sain aru, et argus on mu silmis kõige hullem patt. Hullem kui rumalus. Hullem kui õelus. Ma võin IGAST patud inimesele, kui mitte päris andeks anda, siis vähemalt näha teda oluliselt meeldivamana, kui ta ilmutab oma muudele omadustele lisaks julgust.
Ja julgus on mu arust suhtkoht sama asi, mis ausus - täpselt nagu tarkus on mu arust suhtkoht sama asi, mis headus.
Ehk tõele otsa vaatamine ja selle tunnistamine nõuab mingit taset baasjulgust, ja see on vapper, isegi kui tõde on "ma kardan sellega tegeleda". Ja olla tark, aga mitte tahta head - kuidas see siis tark on? Samas võib tahta head, aga välja tuleb halb - ent see eeldab ikkagi mingit baastarkust; võimet valida maailmale parim tulem kõigi võimalike tulemite seast, mis siis, kui ka ei õnnestu seda ellu viia.
Inimene on ekslik ja jama võib tulla ka väga mõistuslikel - aga baastarkuseta "mul on heam, kui maailmal on heam, sest ma elan siin" ei ole kogu muul vahul mingit sisu.
Et jah - inimesel on õigus arg olla ja mul on õigus mõelda, et nõme inimene siis.
Ega ma ju ei ole lõplik otsustaja ja saatuste äramääraja ja mis kõik veel. Ma olen samamoodi inimene.
Tasakaal =)
Õige jutt - oleks facebook, paneks südamekese, siin lihtsalt noogutan kommentaari vormis kaasa.
Kustuta:)
Kaur
Mõtlesin siin, et huvitav, kas sulle käiks teiste nõrkused vähem närvidele, kui sa ennast omaenda nõrkuste eest nii hukka ei mõistaks (ma arvan, et see, kui sa tajusid, nagu mina mõistaks sind hukka, oli projektsioon). Põhimõttel "miks nemad võivad, kui mina ei või".
Kustuta"nõrkuste", "ebatäiuste", mis iganes.
KustutaVbla.
KustutaMul on nõrkuste osas kuidagi ebatüüpiline lähenemine olnud ka. Ja on ikka veel.
S.t. järjekordne "kõik teavad" -tõde on, et teiste juures ajavad närvi need asjad, mis tegelt ajavad enda juures. Aga mind küll ei aja - ma olen enda juures kõigist neist asjadest vabanenud (vahel tööga, vahel kõva tööga, ent enamasti lihtsalt avastades, et oh shit, ma olen jube vapper juba, mida ma muretsen, et ma liiga arg olen?! Niigi vapram kui 97% inimesi vähemalt!) Ja mind ärritavad seega mitte asjad, mis mulle enda juures ei meeldi (ma meeldin endale SITAKS), vaid inimeste juures, kes muidu minu moodi, mingid täiesti tobedad jamad, mida mul AMMMMMMMMMMMMMMMU enam pole. Muidu tore, aga nii arg! Või muidu tore, aga nii puritaanlik! Või muidu tore, aga mõtleks siis kaaa nüüd natukene, krt, need on ju ilmsed asjad, mida ta nägemast keeldub!
Ja muide, ma tegelt ei ole sallimatu absoluutsel tasemel - mingid 20-30 aastased saavad kõik sellised asjad "oh, nad pole veel jõudnud ju!" andeks. Isegi omavanustele annan andeks, sest no - ma vbla olen natu ... karm olnud endaga ja kõik nii kiirest ja nii valusalt ei peagi.
Aga kui inimene on 5 või rohkem aastat vanem kui mina ja ikka _nii nõme_, ma lähen otseselt vihaseks. Nii palju elu näinud ja ikkagi arengus maas! Krt, krt, krt!!!!!
Ehk teisiti öeldes: ma olen teinud teadliku valiku alist asju tellides. Mõelnud asja üle ja otsustanud, et ma ei suuda maailma ära parandada, koonduslaagrid ei sulgu ka siis, kui 100000 inimeste ei telli - ja isegi kui need tooted ON orjatööjõuga valmistatud (mis ei ole kindel, eks ole, Hiina on krdi suur!), on ikkagi oluline võimalus, et tegelt oleks otsestel valmistajatel VEEL HALVEM, kui neil ka seda tööd ei oleks.
KustutaJa siis läksin mossi, kuma idee oli: "kui nad asja üle mõtlevad ja sellest hoolivad, ei telli" ja ma tegelt mõtlesin ja hoolin ka, lihtsalt - leida enda heaolu ja teiste heaolu vahel tasakaal, mingi kompromiss, on oluline.
Umbes nagu "ma puurikanade mune ei osta, aga kui rahapuudus lämmatama hakkab ja õrrekanade omad rohkem kui paarkümmend senti odavamad kui vabapidamise omad, ma ostan õrrekanade mune".
Sest mina olen ka tähtis.
Ja siis ma kuidagi ... "MisMÕTTES te arvate, et ma olen loll ning hoolimatu - ma olen kõik selle hoolega läbi mõelnud!"
nojah, aga tglt ei ole keegi nii arvanud (vähemalt sel konkreetsel juhul ja olemasoleva info põhjal).
KustutaMa tean ja armastan sind ka!
KustutaEt sind häirib siis see, et teistel inimestel pole samad väärtushinnangud kui sinul? Et nad ei hinda vaprust nii kõrgelt kui sina?
Kustuta:D
KustutaLaias laastus jah?
Mind ei häiri, et julgus ei ole inimeste silmis nr 1 voorus, aga kui nad seda üldse ei hinda, jah, ma mõtlen küll, et vähh, mis inimesed need ka on?!
Ma arvan, tegelikult häirib mind soov säilitada status quo-t sest mu arust pole jooksev nii hea, et seda hoida, kas paremaks või kogemata (sest keegi ei tea kõike ja muutus võib tulla ka halvas suunas) hullemakski, aga muutus peab tulema - ja siis on "las olla, nagu oli, las jääda, nii kui on" mulle arusaamatu ja vastik.
KustutaMu meelest seda soovi stabiilsuse järele tingib inimese närvisüsteemi eripära, konkreetsemalt oli see vist neurootilisuse määr. Väga primitiivselt sõnastades armastab nende inimeste organism liiga palju ärevushormoone toota (samas kui depressiivikute organism võib vastupidi toota ärevushormoone liiga vähe). Ja vähemalt mingite teooriate järgi on see kaasasündinu omadus, kas geneetiline või kujunenud välja varases lapseeas. St see on midagi sellist, millega tuleb õppida elama, sest seda saab paremal juhul varjata, aga mitte muuta. Sina, tundub mulle, oled väga vähe neurootiline (võibolla seetõttu, et sa oled depressiivne; või siis oled sa depressiivne seetõttu, et sa pole neurootiline), mistõttu stabiilsus pole sinu jaoks oluline väärtus (elu jooksul kujunenud väärtushinnanguna siis), aga on inimesi, kelle jaoks see on nende närvisüsteemi eripära tõttu kõige olulisem väärtus. St sinu reeglite järgi elades tunneksid nad end sama halvasti nagi sina teiste inimeste sulle sobimatute reeglite järgi elades.
Kustutavähemalt big5 süsteemis on neurootilisus laiem mõiste, hõlmab igasugust kalduvust vaimsele halbolule, sh depressiivsust.
Kustutavbla on selle omaduse nimi, mis sa kirjeldad, lihtsalt ärevus v ärevuse tase.
Kusjuures ma sain aru ja noogutasin nõustuvalt endamisi ka selle terminiga.
KustutaKuigi notsul on muidugi õigus =) Suure viisku sees nimetamisega nt.
Aga jälle - tema (notsu enda) puhul ei ole seda fundamentaalset argust, et oma kartmist ei julge isegi teoreetiliselt endale tunnistada, ju üldse.
Aga mind ajavad närvi hoopis need uhked laiaõlgsed mehed, kes ei sekku, kui lapsed paistavad teist last kiusavat või kui võõras mees karjub naise peale, kes tema ees põlvitab, sest kõik on korras, lapsed ajavad laste asju ja kui too võõras mees sekkumise peale vihastaks, vbla läheks naisel veel halvemini, ja phmt ta ei teegi välja, vaid lahkub südndmuskohast täie rahuloluga "ma teen oma mitteväljategemisega kõike õigesti".
Võeh. Võeh!!!
"Ma ei sekku, sest mind ei huvita" oleks ka kordades ausam ja vapram.
KustutaInimesed ka projitseerivad oma kogemusi uute olukordade peale. Vbla see, kes ei sekku, mäletab ise, kuidas teiste sekkumine tegi omal ajal tema kui kannatanu olukorra sitemaks, nt piinlikkuse pärast.
Kustuta... ja mul on vastupidi, mälestus mõnest edukast sekkujast. pmst elevandi kobamise teema. meil on endal võtta ainult anecdotal evidence ja selle pealt on vaja uutes olukordades otsuseid teha.
KustutaLoll olemine kahtlemata on mu silmis mõnevõrra parem kui arg olemine.
KustutaAga ainult mõnevõrra.
a ma arvan, et kõik projitseerivad niiviisi, sest ega head alternatiivi ka ei ole. Ainult et pikemal mõtlemisel on võimalik ise sellest kalduvusest teadlik olla, siis saab vähemalt püüda korrigeerida.
KustutaNah, see on jälle koht, kus ma olen ise sallimatu mölakas - kuna mul on üliempaatia sees ja no ma TUNNETAN otsese "appi, mul on halb!" tundega, kui kellelgi on halb isegi võib-olla-tal-on-halb, mul on raske aduda, et keegi EI MÕISTA seda, et teisel on halb.
KustutaJa ma mõistan seda mittemõistjat hukka lihtsalt seepärast, et miks ta siis ei mõista, dohh, see on ju nii lihtne?! Nagu ... maitea, toimub sama automaatselt kui naha päevitumine! Hingamine nõuab rohkem pingutust!
(ehk: minul ei ole mitte mingit isiklikku kogemust sellistel teemadel taga. Ma ei mäleta Enne Rongi ühtegi sekkujat kunagi kuskil, olen alati ise omad asjad pidanud ära lahendama nii lapse kui täiskasvanuna - aga ma enda elus oleks kahtlemata olnud õnnelik ja tänulik, kui keegi oleks minu eest välja astunud. Ses mõttes vbla on sul õigus, et omakogemus loeb? Aga sel juhul phmt "oma kogemus ideena, kuidas mul parem oleks olnud, kuigi see idee ei saanud eal teostuma.")
Kustutajah, ma pidasin ka seda silmas, see on ju pmst kogemus sellest, et oli halb sekkumatuse pärast.
Kustutamul on ju sama.
Kustutaa ma jäin mõtlema, et mul on loomulik ärevustase suht kõrge, aga teisest küljest teatav eluebakindlus mind just rahustab (häälega reisimine mõjub paremini kui broneeritud piletitega reisimine, kui eriolukord hakkas, olin elevust täis jne). Ma arvan, et see on mingi muu parameeter, big5 süsteemis arvatavasti avatus (openness). a seegi on suuremalt jaolt kaasasündinud.
Kustutama ei arva ka, et sa ei hooli. Kui ma selliseid märkusi kirjutan, sis reeglina selleks, et omaenda käitumist selgitada. Keegi ei jõua kõiges hea olla, võimalikest valikutest võtab igaüks osa (nt ma hindan ökomotiividel taimetoitlasi, aga ise ei ole, kuigi tean, et sama koguse kalorite saamiseks nõuab loomasööt rohkem põllumaad kui taimekasvatus).
VastaKustutaega teised ei tegele kogu aeg sinu tegevuse hindamisega, enda hindamisega on niigi tegemist.
Ma mõistusega tean =D
Kustuta