Lahkelt-leebelt

Kuulge, see on juba talv.
Mina olen rahul. 
Paar kuud kartsin, et tuleb kuuajane lumi+külm (kuu aega talve on parem kui ei midagi!), ent nüüd on juba poolteist kestnud ja lõppu pole näha.
Olen rõõmustatud. 
Sügis on jätkuvalt mu lemmik, aga pärast eelmist kohutavat suve on talv teisele kohale roninud. Niipea, kui haigus järele andma hakkas (ehk siis eile), hakkas kohe tore. 

Selle haiguse järeleandmisega on seotud naljakas tähelepanek: kui mul on halb olla, tahan kogu aeg midagi teha, et sita olemise kiuste vähemalt millegi saavutamisest rõõmu tunda. Ega ma ei rõõmusta, mul on ikka halb, aga sees on "Tegutse ometi!" ahastav mootor.
Kui tervem hakkab, võin vabalt võtta, sees ei ole enam sundi muudkui Teha. 
Et kammaan, praegu paranengi, ressursid lähevad sinna ära, ei pea lisaks hullumeelselt rabelema.
Mittehullumeelselt teen nagunii. See on suht sisse harjunud värk. Elu tahab elamist nii ehk teisiti.
Kuigi tuld põlema panema läksin ikkagi jalg-juurde meetodil. 
... ent tähelepanek oli: kui enam väga halb ei ole, olen enda vastu oluliselt lahkem kui tõsiselt sita enesetunde puhul.
Mul on need asjad kuidagi ... pöördes.

Öösel oli veel "aaah, aga äkki nad ei maksa mulle toetust, sest midagi midagi!" ja maailmalõpp, ja "see raamat ei ilmugi ku-na-gi või kui ilmub, siis selleks ajaks, kui kõik teksti kirjutatud lahedad asjad on lugejate jaoks kuskil mujal juba nähtud-kuuldud-loetud, kogu aeg tuleb neid juurde ju", aga veel und + civ ja suht rahulik on jälle olla.

Ma panen ikka veel Epule pahaks ütlust, et oi, küll mul on kerge elu, mängin videomänge.
Civ on viis, kuidas ma saan valu välja lülitada, mu tähelepanu on mujal ja kuna tegu on samas täiesti tähtsusetu asjaga, ei ole mingit saavutussundi sees. Ei ole tunnet, et kui läheb halvasti, on väga halvasti. 
Ohutu maailm, mu puhkekoht.
Inimesed ei saa ikka ÜLDSE aru!

Eile tegin kogemata sülti.
S.t. plaanis ei olnud sülti teha, plaan oli keeta konti ja liha, et saada puljong ja sellest omakorda supp teha. Ent kui olin keetnud ja keetnud, võtnud kondid ja koodi välja jahtuma, et siis jahtunud kontidelt liha küljest tõmmata ja tükkideks lõikuda, oli see vedelik, mis käte külge jäi, kleepuv. 
Lõikasin liha ära, mõtlesin, et täna supiks teha ei jaksa, ma homme, aga panin veel korra keema, et kuivadele kiirnuudlitele puljongit peale valada, mitte pakipulbriga leppida. Ja see liha ja puljongiga nuudel oli nii kleepuv, et vedelik tardus mu suu ümber liimivõruks.
Hm.
Panin prooviks kausikese liha ja puljongiga külmkappi. 
Tänaseks on sült. 
Retseptis oli kirjas, et süldipuljong peab vähemalt 6 tundi keema. No ma keetsin napilt kolm. Aga ilmselt oli see seakoot kamaraga ikka nii tõhus kallerdaja, et sellest piisas. 
Maitseb sült nagu sült. Äädikaga hea. Kartuliga oleks veel parem, aga hakkan ma nüüd seepärast kartulit keetma, et kogemata süldi tegin!
Võibolla naaatuke võiks kallerdis kõvem olla. Tund keetmist veel. 

Tagasi tähelepaneku juurde.
Kui olen seestpoolt tugevam, saan mõelda, et ah, küll kõik saab korda, mina ega mu loomad-lapsed ei sure nälga, isegi kui ma ei saa seda vabakutselise loomeisiku toetust, ja pole tegelikult ühtegi mulle teadaolevat põhjust, miks ei võiks saada.
Aga kui ma olen hapram, näiteks haige ja/või magamata, võin kõike seda küll MÕELDA, aga tunnen ikka, et kohutav. Äkki nad otsustasid, et 2021 enam taotlusi detsembris ei võeta? Äkki mulle ei makstaks seda isegi positiivse otsuse puhul mitte 6 kuud, vaid ainult 2021 lõpuni, sest 2022 jõustus taas kord, et eelmise taotlemise ja uue taotlemise vahel peab 2 aastat olema? Äkki ...
ei mõtle sellele. Sa ei saa enam midagi teha, oled kõik ära teinud nii hästi kui vähegi said, ÄRA PÕE!

Ja siis ma loen numbreid ja üritan magama jääda ja tunnen end ikkagi jubedalt. 
Ainult noh - teadvustan endale, et tunnen end jubedalt, sest mu keha on mu keha ning und on liiga vähe olnud. 
Kõik muu on lihtsalt glasuur.