Paremini ka ei oska

Veel palju kirjanikutamist. 
Ma olen korraga tööga üle koormatud.
Lõpetasin romaani ületoimetamisega ning kohe selle järel tuli (üks teine, lühike, 18 lk) jutt toimetajalt tagasi, nii et seegi on vaja läbi töötada ja jälle talle saata..Hästi ruttu. Illustraator küsib oma töö kohta kommentaare. Tobedad - mina puhusin teise poole inimliku eksituse oma peas suureks pahaks -  probleemid lepinguga. Lähen Prima Vistale esitlema "Devolutsiooni" (teadmata, kas see üldse väljas on selleks ajaks, aga no krt - kui pole, pole minu süü)  ja pean lugema läbi Epp Petrone "Linnutee koodid" selleks ja pole veel alustanufki. 1. juunil peab valmis olema artikkel ulme tõlkimisest, sellega pole ka alustanud. VIIMAKS on läbi toimetatud ja valmis artikkel Müürilehte - ma pole isegi uurinud, kas ja kui palju selle eest raha saab, maijaksa, mind väga ei huvita. Kuna mul on raamatuhonorar käes, ma sain saata vaesele sõbrale üllatusannetuse, maksta ära korteriarve ja peaaegu 2000 on ikka arvel, mul ei ole rahaküsimus põletavana ajus. 

Selle kõige tuules on mul tunne, et ma ikka olen kirjanik, ja niisiis vaatasin endale välja rongi, millega homme Kirjanike Liidu üldkogule sõita, et uut esiisikut valida. 
Mida? Muidugi ma annan hääle ainsale naiskandidaadile. Maarja Kangro on minu jaoks kõhedustekitav isik, aga mitte ebameeldiv. Lihtsalt siuke inimene, kelle suhtes mul on tunne, et tema ei hellita, annab jalaga, kui ei meeldi. Ning antud positsioonis on see HEA asi. Mul on Peeter Helme keissist saati tunne, et Kirjanike Liit on mömmim organisatsioon, kui mulle meeldiks. Tiit Aleksejev, kusjuures, mulle samas meeldib, aga valida esimeheks keegi, kes on "diplomaatiline" ja "alati rahulik" pole minu huvides. 
Ma tahan kedagi, kes kõva häält teeks.
Ja lisaks on Maarja Kangro ka naine ning kui EKLi 102 aastase kestuse jooksul pole ükski naine pealik olnud, on selgelt aeg.

Nii et kuigi kogu üritus saab olema niiiiiiiiiiiiiiiiiiii igav ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõttetu, mingid krdi kõned, mingi krdi küsimustevoor - mul puudub igasugune huvi selle vastu, kuidas nad kõik ütlevad, et riik peaks kirjandusse palju rohkem raha panustama - ma lähen sinna ja istun saalis ja suren sisemiselt. Ja siis tulen koju, olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja mul on veel vähem aega kõiki oma töid teha. Võtan Epp Petrone raamatu kaasa - vähemalt sellega jõuan vast edasi ajaga, mis ma väsimisele ja tüdimusele pühendan. Vbla on isegi hea raamat - tutvustus kõlab paljulubavalt, ent ma ei võta algustki tegemata mingit seisukohta.

Lisaks rääkisin Poeglapsega oma isikust.
See tähendab, mina arutasin kõva häälega, kas ma peaksin EKL üldkogusle minema, esitasin poolargumendid, esitasin vastuargumendid ja tema ütles: "Kui sa eile poleks nii nõmedalt käitunud, ma elaksin sulle rohkem kaasa, aga nüüd mõtlen, et vbla sul ikka ei tasugi minna."
Mina: ???
Tema: No et sa läksid fb-sse kaebama avalikult, kui sulle sinu meelest ülekohut tehti.
Mina: Oot, mida ma siis oleksin pidanud tegema? Alla neelama ja leppima?!
Tema: Asjaosalisega rääkima näiteks?
Ja noh. Takkajärgi kõlas see päris mõistliku variandina - eriti kuna selguski, et paha pold meelega tehtud. Inimlik eksitus. 

Siis me arutasime mõnd aega minu personaalküsimust ja tema kokkuvõte oli: "No sa oled siuke easy-to-hate person, ma saan täitsa aru, miks sulle [ebapärlikarbi keiss] puid pannakse."
Ta ütles isegi, et see on "tüüpiline", kuidas ma teen inimestele haiget ja pärast olen kurb, sest näen millegipärast ennast nende ohvrina, mitte vastupidi.
"Kui ma poleks su poeg, sa ilmselt ei meeldiks mulle eriti."
Oleksin kurb, et isegi mu oma poeg ei armasta mõista mind, aga mul on muu eluga nii palju tegemist, töötöötöö, nii raske on, et ma lihtsalt mõtlen: "Ah, ju ta ei mõelnud seda nii halvasti, kui välja tuli," ning toimetan edasi. 
Ega mul tegelt kahju ei ole, et aina rassin. Selles laineharjaga koos tormamises on oma magusus. Tean juba vanast ajast. 
I am the storm. 
Lissalt ma tean ka, et kui ma laineharjalt alla tulen, siis iga krdi mitteideaalne tulemus on maailma lõpp ja nii halb ja miks ma üldse midagigigigi tegin ja mida ma siis lootsin jne. Ja kui ma teen nii palju asju, miski juhtub ikka halvemini kui tahtsin. Ehk phmt: ma tean ette, et hakkab halb. 
Ja see ei vaimusta mind kuigivõrd.