Sigrimigri

Karu (kass) lamab kott-toolis ja puksub rahulolevalt. Ta puksub vahel nii - päris ei nurru, nii hea ka pole, aga toob rütmiliselt kuuldavale mingit mh-mh-heli. 
Väga armas. 
Mul peaaegu pea ei valuta ehk valutab ainult natukene, nii et üsna hea hommik.
Jep, deprekas paneb mul pea valutama, nii et otsus antidpressante võtta on selge: panevad pea vähem valutama? Joostes haaran. 
Nädal on võetud. Nädal vast veel - aga vbla hakkavad varem ka toimima. Näeb. 

Täna on üllataval kombel muidu ka talutav. Kuigi ma ikka veel ei taha midagi teha. Aga loen raamatut, köhin - mingi nõme köhahaigus - ja joon kohvi. 
Kohv hea. 
Akna panin ka kinni, sest õues on kuidagi jahedaks läinud. 
Poeglaps voodist, kus ta minu köhimise peale ärkas: "Tabletti oled võtnud?"
Mina: "Jaa."
Poeg: "Jesus Christ."
Panin ukse ka vahelt kinni.

Raamat, mida ma loen, on väga tore. VÄGA tore. "Kui jumal oli jänes". Ütleb mulle, et on okei olla imelik. Ütleb mulle, et on okei elada imelikku elu. Ütleb mulle, et on okei elada üles ja alla ja üles ja allllllllllllllllla nagu ameerika mägedel. 
Et see ongi elu. 
Ma olen selle peale kohe rahulikum. 
Ma ei ole üksi. 
Fakk tasakaal. Võimatu saavutada. Las jääda neile, kes selle leiavad - mina ei leia. 

Saad aru, ma tahaksin nii väga olla hea. Ja et kõik saaksid aru, kui hea ma olen ja naerataksid rõõmsalt ja oleksid uhked, et ma neid armastan. Aga isegi kui nii on - vahel ma mõtlen, et peaaegu on - see ei jõua otse minuni. Ma mõtlen neile, kes millegipärast üldse ei naerata, vaid on mu peale kurjad, et ma nii ennast täis ja enda üle uhke olen, pole ju, miks olla, ja siis masendun, sest ma juba teen nii hästi, kui suudan.
Ma juba olen nii hea, kui suudan.
Miks nad seda ei hinda?!

Aga "Kui jumal oli jänes" veits lohutab praegu. Sest see räägib sellest, kuidas inimesed on nii head, kui suudavad. Ja ikka nad mõnele ei meeldi. Ja ikka läheb vahel väga viltu. Ja lained on kõrged. Üles ja alla.
Ma tahan nii väga teha hästi. 
Ma nii üldse ei taha selleks mingeid õgvendusi teha omaenda "hästi" definitsioonis. Ma tahan teha enda meelest hästi, aga et see on päriselt välja tulnud, usun, kui teised kiidavad. 
Kas see on loomulik? Kas see on imelik? 
Pole aimugi.

See kellegi teise (armastuse?) üle uhke olemine on mulle kaua-kaua arusaamatu olnud. Uhke saab ju olla enese ja oma tegude üle? Kellegi teise üle uhke olemine on ju: "Ma olen kuulsa inimese tuttav, küll ma olen tubli"?
Tasapisi olen hakanud mõtlema, et vist ei ole. Vist on midagi muud. 
Võibolla on see midagi, mida ma hirmsasti ihkan hoopis.
Kuigi see ei ole sama asi, kui minu uhkus oma laste üle. Sest nende puhul ma olen tegelt uhke selle üle, kuidas ma olen ju hästi teinud, vaata, kui head nad välja tulnud on!

Ma ei köhi nagu hobune - vaatasin netist järgi, hobuseköha on kuiv ja vilisev. (Ja tõesti, hobused köhivad hirmsasti, kui neil nt õietolmuallergia on.) Minu köha on lahtine ja rögisev. Üldiselt ei ole ma väga köha-inimene, minu tõved löövad tugevalt muudesse kohtadesse, ja nii ma alguses köhatablette ei võtnudki. 
Suur viga. 
Poeg, kes ON köhainimene, on oma köhast peaaegu lahti, aga mina ajan talle peaaegu hirmu nahka oma rögisevate hoogudega. Ennast muidu väga ei sega, ainult enne und on tüütu - peaaegu hakkan juba magama jääma ja siis tuleb köhahoog.
Muul ajal pühin silmad kuivaks ja elan edasi.