Just paras aeg - millekski

Võib-olla ma polegi nii lootusetult vana.
Üks põhjus, miks ma jõudsin selle nime ja selle tunde juurde /noh, et vana naine ja olen vana/ oli, et kui ma noores põlves armusin umbes kolm korda kuus või nädalas või miskit sinnakanti (ja olin suhteliselt hädas sellega, et kõik oma armumisobjektid korraga unejuttudesse, mida ma endale enne uinumist jutustasin, ära mahutada), siis pärast Poeglapse Isaga aset leidnud Suurt Dramaatilist Armulugu paistis armumisega ikka väga kehvasti olevat.
Nüüd on Poeglapse Isa ja minu vahel aset leidnud Suurest Dramaatilisest Lahkuminekust kenasti 3 aastat möödas ja ma avastan end armuvat iga nädal.
Paar päeva tagasi vaatasin ära Hellboy II ja armusin prints Nuadasse, mis koliseb. Lisaks tabab magus armumisvaimustus (ei mingit valu, sest tegu on asja rõõmsama poolega, eks ole) mind enam-vähem iga kord, kui keegi saadab Püha Mänguga seoses huvitatud ja hästi sõnastatud kirja.
Mis tähendab, et ma õilmitsen ja tunnen end hoolimata hirmsast hulgast lastest ja vastutustest täiesti allakolmekümnesena veel.
Kaua see muidugi ei kesta, sest kolmekümnes sünnipäev on nii lähedal, et näpuga nuusates lendaksid tatipritsmed juba pihta, aga mitte see pole oluline.
Oluline on see, et minu organism paistab olevat Suurest Dramaatilisest Millestiganes täiesti toibunud olevat, ei põrnitse enam maailma kahtlustavalt kui vaenulikku elementi ning on hakanud kappi pakitud hormoone taas pisitasa lahti pakkima.

(Mina arvasin vahepeal, et need hormoonid kui prügi on juba välja visatud ja prügimäele kah toimetatud, nii et nende kapist välja ilmumine on tõsine kergendus).

Küll mul hea meel, et arrrrmumine on hormoonid ja mitte müstiline Viies Element, mille tulnukad maale tõid! Küll mul on hea meel, et minuga ei paista minevat nii, nagu mitme mu klassikaaslase üksikemadest emadega, kes said lapse(d) ja siis läksid lahku ja - siis nii põhimõtteliselt jäigi.

Veel pool aastat tagasi mõtlesin süngelt, kuidas noores põlves ma jah arvasin, et armastada paljusid inimesi on igatahes vähemalt sama äge kui armastada eluaeg üht ja sedasama, aga selle peale ma ei tulnud, et armastamisvõime äkki ei kanna lihtsalt välja sihukest massikasutust, ja pärast arrrmastuse suurt äraandmist kellelegi polegi hiljem enam midagi pakkuda.
Sest noh, otsas on. Põhi peal.

Ja ses osas oli mul muidugi õigus, et võtta üks kallim teise otsa tõsiselt ei paista minu puhul küll võimalik olema. Aga huh, päris nii see õnneks ka pole, et paar korda ja siis on läbi, enam ei iial, ei iial enam.

/tantsides vasakule ära
Pildil on loomulikult prints Nuada. Ah et ma olen lapsik või? Oi aitäh, see on teist niiiiiiiiii armas sellisel kaunil päeval mulle nii helget komplimenti teha =)