Niisiis: paast läbi

Alustuseks:
40 päeva paistab olema toitumisharjumuste muutmiseks päris paras aeg.
Praegu ma mõtlen tõsiselt, kas üldse hakata jälle liha sööma või mitte. Igatsust küll ei ole.
Võib-olla hakkaks suust sisse lubama ainult õnnelikku elu elanud liha, talulammaste ja karjamaal käinud lehmade oma, ja unustaks nt õnnetute piinatud vabrikukanade söömise igaveseks?
/nende mune söön ikkagi. Neetud silmakirjalikkus! Aga kust ma leian talukanade mune, ah?!/

Siis - kui ma koos paastuga piirasin ka oma söömisaegu nii, et pärast kella kuut söön ainult tooreid köögivilju (või marineeritud kurke), õnnestus mul kohe (loe: nädalaga) tekitada endale talje, mida pole piinlik eksponeerida ka mitmekihilise rõivastuse või korsetita.
Samas puusaümbermõõt märgib, et teda see värk üldse ei huvita, ja püsib täpselt sama.
Ning niipea, kui ma olen mõnel päeval põrsas olnud ja kellaaega venitanud (ah! ma ei lõpeta ju poole taldrikutäie pealt söömist, sest kell lõi kuus!), on see kõhu pealt kohe näha.

Kõige huvitavamalt käitub nahk - ta pole mul iialgi, mitte iialgi väitnud, et hoolib sellest, mida ma söön. Aga nüüd on täiesti selgelt näha, et kui eelmisel paaril päeval on märkimisväärses koguses maiustusi tarbitud, võtab seljapoolne nahapind mingeid jubedaid kühme tekitada. (Iseenesest on mu kehast kena muidugi, et kühme ei tekita nägu!)
Mingil põhjusel (ohter kala?) on mu küüned saanud üle oma ajutisest pehmusest sügisel ja talvel ning muutunud jälle märkimisväärselt tugevaks.
Juuste kohta ei oska öelda. Ma katan neid vahel hennaga, et karv ikka läigiks, ja sealt alt taibata, mida nad ise teevad, on pisut keeruline.
Aga üht asja olen ma kohe täiesti kindlalt tähele pannud: pea ei lähe enam üldse nii kiiresti mustaks.
See on ka paastu kõige veidram ja ootamatum tagajärg, ausalt öelda. Juuksed ei lähe enam rasvaseks? Mida keppi?! Sellepärast, et ma liha ei söö, ei lähe juuksed enam rasvaseks???

...

Lapsed söövad mul ikka veel sinki ja hakklihakastet, tänan küsimast. Kuna ma enam ise liha ei igatse, suudan isegi teha neile erinevate soojade toitude juurde hakklihalisandi, seda ise maitsmata.

Nüke, ütleks ma kokkuvõtvalt, on selles, et ei saa minna kohtadesse, kus antakse liha, ja siis seal kükitada, mingit saia närida ja hästilõhnavat sooja toitu piielda. See ei toimi, siis annad järele, sest kõht on ju tühi. Alati peab olema kaasas midagi, mida tohid süüa ja mis on hea ka. Kasvõi kalakonserv või köögiviljakotlet. Või marineeritud kurk.
Samuti ei saa end eriti rangelt piirata päeva jooksul söödavate asjadega, kui peale 18.00 tõhusat toitu ei söö. Sest kui sul on teadmine, et olgu, praegu on kõht tühi, aga homme hommikul teen endale kena kalasalati ohtra majoneesiga, on see hoopis teine asi kui mõelda "Kõht on kole tühi. Ja enne, kui ma homme oma nõdra ilma piimata hommikupudru võin ära süüa (ainult üks portsjon!), et siis uuesti lõunani nälgida, on veel pikk-pikk õhtu ja öö ees..."

Ma edaspidi kah ei söö peale kella kuut õhtul.
Isegi kui alla ei võta, ei võta vähemalt juurde samuti.