Raske on lahti lasta.
Mis mõttes nüüd ongi läbi?
Sikutad ja vead üle poole aasta, tirid, kasvatad, hingad ta peale sooja õhku, sosistad meloodiliselt, et paremini kasvaks, siis on mingid kaks ideaalist kaugele jäävat päeva, ja nüüd sülita aknast välja ja unusta ära?
Hästi ei saa nagu!
Nii me siis leiutasime hulga järeltegevusi. Ma ei tea, kas neil mingit muud mõtet ka on, kui endi jaoks tasakesi otsi kokku siduda ja ülejäänud inertsjõudu kuhugi rakendada, aga nii hea on neid teha.
Kirjakesi saata. Järeldusi teha. Heietada.
Kui selle värgiga veel raha ka teeniks, ma vist teaks, mis tööd hea karjäärinõustaja mulle soovitaks. =P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.