Häda ja viletsus

Pärast seda, kui oma esivanema peale telefonis röökima hakkasin ja siis pisaraisse purskusin, sest täna läks elutoa sinine ruloo katki (!) otsustasin teha netis mõne adekvaatse stressitesti, et saada pihta, mis minuga toimub ja kas see kõik on normaalne jms.

Testid, mida pakutakse, on saast.
1) Praktiliselt kõigis on küsimused selle kohta, kas ma naudin oma tööd või tundub see absoluutselt mõttetu vms. Küsimust "on sul töö?" ei eksisteeri.
2) Kedagi ei huvita, kas mu laps on just kooli läinud, kas mu teine laps on just huviharidusega alustanud, kas mu lemmikloom on tõbine ja kas mul endal on juba kuu aega esinenud erinevaid põletikke ja muidu haigusi, kas mu kulutused on hirmuäratavalt ning ootamatult suureks paisunud, kehakaal kasvanud...
Keegi ei puuduta poole sõnagagi tõsiasja, et laps õpib süviti midagi, millest mina mitte vähimatki ei tea, et miski korteris on kogu aeg avariiseisundis (lihtsalt asi vahetub, varem oli selleks pesumasin, siis tubade elekter, praegu ruloo [seda ei saa enam tõsta ja elutuba supleb kaunis pimeduses]), rääkimata sellistest ebaolulistest asjadest nagu "üksikvanemlus iseenesest" (mul pole üksikvanem olemise vastu midagi, aga lihtsalt aeg-ajalt on mul külas Nägus Noor Mees ja kui tema tegeleb lastega, sa jutas, kus minul muude tegemiste tegemine käes lendab! Kui lihtne kõik on, kui on võimalik keegi koos lastega koju jätta ja ei pea vähemalt ühte neist igale poole kaasa vedama) või mulle sobiva rasestumisvastase vahendi PUUDUMINE seni leiutatud ning Eestis kättesaadavaks tehtud vahendite hulgast.

Ühesõnaga, kõik need testid väidavad, et mul on asjad kenasti kontrolli all, kõik kombes ja jätkaku ma samas vaimus.
Mis on idiootsus, ma olen lagunemas.

Tüüpiline "peab jooksma elu eest, et paigale jääda"-olukord.
Midagi elu parandamiseks ette võtta pole lihtsalt mahti, sest jooksva seisundi säilitamine võtab kogu mahvi.
Näete, stress paneb juba proosat riimima.
Mul oleks vaja... Mul oleks vaja Tartusse mängima minna.
Puhkusele, noh.