Vahel tunnen ma kohutavat häbi asjade pärast, mida ma olen teinud kunagi ammu. Ja vahel nende pärast, mida ma olen teinud jooksval nädalal.
Ja vahel lisaks veel selle pärast, et ma olen inimene, kes selliseid asju on teinud ja teeb, lolle, haledaid ja lapsikuid asju, piiiiinlikke asju.
Aga - ma ei ole enam see inimene, kes ma olin kunagi ammu.
(Ma olen nüüd paksem ja tugevam.)
Ja kui ma tahan enda vastu aus olla, tulebki mul vahel teha lolle ja haledaid ja lapsikuid asju. Selline ma [vahel] olengi =)
Tõesõna, kui loll ja hale ja lapsik on hetkel see, mis mulle hea ning õige tundub, siis parem on teha lolle asju, mille tegemine kuidagi ära ei tasu ja mind ennastki segadusse ajab, kui võltse ja kunstlikke ja eblakaid asju, mille tegemine sama vähe ära tasub, aga mis ei paku isegi mingit emotsionaalset naudingut ega enese tundmaõppimist ka mitte.
Vat.
/trotslik
/läheb ja kirjutab veel natuke lolli ja haledat ja lapsikut, kuigi seekord ühte teist. Vanad rämpsud hoian ikka ka alles, v-o saab neid kuidagi taaskasutada kunagi.
Teha üks verine ja soolikane kummut nt.
PS. Ärge kirjutage oma blogidesse asju, kui olete unest ümber kukkumas ja tatist ning palavikust pooljoobnud! Postitus ei tule enamasti kõige geniaalsem välja.
Noh, näitena: kõik v-o ei tea, et teie meelest tähendab taaskasutus oma parimas vormis tomatikastidest kummuti ehitamist.
PPS. ...ütleb ta, ise unest segane ja tatist ja palavikust pooljoobnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.