Raha tuleb, raha läheb

Rufus Wainwright tuleb Eestisse.
Nüüd on mul vaja-vaja-vaja teada, kui palju pilet maksab.
Ja siis on mul vaja ruttu-ruttu osta ära vähemalt 2 piletit (olenevalt hinnast v-o ka rohkem) ja asuda seejärel tagasi teenima raha, mis nende peale läheb, sest mul on loomulikult iga kroon arvel umbes. Aga see on ju Rufus Wainwright!
Nagu... ma pole mingi suur muusikasõber ega kontserdilkäija, aga tema versioon Coheny "Everybody knows'ist" on siuke lugu, mille ma ikka jooksma minnes mõttes mängima panen. (Minu jooksmismuusika mängib pea sees, mitte kõrvaklappides.) Kui mul veel arvutil heli ka oli, siis mängisin seda ikka iga nädal paar korda päriselt endale ette ja naeratasin, naeratasin, naeratasin.

Puhas nauding.

Maailmas on vast ehk 5-6 artisti, keda ma veel meelsamini elusast peast näeksin.

Pärast seda, kui ma issand ise teab miks ei käinud White Stripes'i vaatamas Tallinnas, lubasin endale mitte kunagi enam sellist viga teha, et kui mõni mu lemmikutest Eestimaale esinema tuleb, istun mina kodus, jalad ristis ja käed rahakoti peal vagalt kokku pandud, ja isegi ei ürita kuulama minna.
Kahetsus hiljem on suurem vaev taluda kui elamisraha elamuse peale välja anda.

Ahsoo, ja kuna ma olen ahne ja tahtsin Juhtmejuttudest kingitust saada:

Kolm esimest kommentaatorit, kes kommentaarikastis minult kingitust küsivad, saavad selle. Aasta jooksul.
Ise teen.
Isegi küsin enne, et mislaadi kingitust tahetakse (valikuvariandid) ja puha!
Vastutasuks tuleb korraldada samasugune jagamine omas blogis.
(See muidugi piirab inimeste hulga, kes kinki saavad, ebaõiglaselt blogiomanikega.
Hm. Teeme siis nii, et jagamine tuleb teha oma blogis või facebooki lehel või kusiganes te netiliselt aktiivne olete. Peamine, et kingitustelaviin laieneks, ja siis veel edasi ka laieneks.)