Sulle ei meeldi loosung mõtle positiivselt?
Ma olen sinuga tegelikult nõus. See on rohmakalt väljendatud mõte ja võib hooletul rakendamisel väga veidraid tulemeid anda.
Mõtle konstruktiivselt! on palju parem =)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
mulle "mõtle positiivselt!" meeldib. see hõlmab palju laiemat heaskaalat kui konstruktiivsus ja töötab sama hästi.
VastaKustutaOlles pikaajaliselt ja lähedaselt puutunud kokku inimesega, kelle ainus tegutsemisprintsiip elus on konstruktiivsus, tundub "positiivsus" selle kõrval peaaegu nagu taoistlik "toimi toimimata". (Väga segane lause tuli, aga las olla.) Igal juhul on konstuktiivsus suuremates kogusetes kõrvalseisjate jaoks heidutav. (Umbes nagu see suusatav koduvana "Trollitalves")
VastaKustutahmm, suusatav koduvana oli ju kaunis destruktiivne.
VastaKustutaNoh, kui mul on keegi kallis surnud ja leinan end tükkideks parasjagu, siis ma annaks inimesele, kes tuleks ja ütleks "Mõtle positiivselt!" vastu vahtimist ilmselt.
VastaKustutaJa puhtast vihast "kuidas ta SAAB sellist asja öelda praegu?!" oleksin veel negatiivsem kui varem.
Aga inimesele, kes ütleks "Mõtle konstruktiivselt, sa ei saa lubada endal ära surra, sul on üks laps veel" - temale ma juba pühendaksin tähelepanu ka.
Ja ma iibisele vastuseks vist peaksin seletama, mida ma konstruktiivsuse all mõtlen.
VastaKustutaMa mõtlen seda, et inimene annab endale aru, mida ta oma pea sees teeb, ja teeb seal nii, et see pea sees toimuv teda elada aitaks. (Suusatav koduvana ei andnud endale üldse millestki aru, ta oli praktiliselt sisevaatlusvõimetu.)
Konstruktiivse mõtlemise all pean seega silmas, et persooni sisekõne ei oleks mitte teda ennast (või teisi) hävitav vaid loov ja aitav.
Kui minna "Muumitrolli" näidete peale, siis Filifjonka, kes kartis katastroofe oli hea näide hävitavast ja samas endale teadvustamatust sisekõnest.
Muudkui mõeldes sellele, et "ohappi,kuivalestijapahastikõikläheb, minaväikearmetu!" lõi ta endale väikese koduse põrgu.
Eks positiivse mõtlemise ideega lähenedes oleks teda ka paremale elule saanud aidata. Aga minu jaoks on just sellel kohustuslikul positiivsusel pasunakoduvanalik maik juures - jee, suusatama! Külm on lahe! Atta! Mida paremat võiks olla tõusulainest! SURFAMA!
Samas lähenedes oma mõtetele teadlikult ja andes endale aru, et "ohmavaene!" mõtted teevad kõik ainult hullemaks, võib selle asemel mõelda _igasuguseid_ konstruktiivseid asju - enamikul täiskasvanud inimestest on omad süsteemid, kuidas ennast koos hoida. Kui need tõesti toimivad, siis ongi just need need inimesele kõige paremad mõttemallid.
Oluline on hoida end sellel joonel, mis toimib ja aitab, ja mitte mattuda meeleheitlike uputusmõtete alla.
Aga mitte sugugi kõik need abimeetodid-mõtlemissüsteemid ei tähenda igavest päikesepaistet.
Kogu idee sellest, kuidas päike ja lõppematu happy-happy-joy-joy igal pool ta teed kuldab, võib romantilise loomuga kuuvalguselembidele väga vastukarva olla - see aga ei tähenda, et nukra kuu ja öiste ulmade lapsukesed peaksidki omadega kogu aeg hukas ja ahastuses olema. Ka neil on õigus oma teavuses korda luua ja omal kombel õnnelik olla. (Nagu Pelle "Väikesest Tjorvenist, Poostmanist ja Moosesest", kes kuulas vihma häält jms.)
Kui nad seda teha ei suudaks, oleks ju kogu nukrate unelejate kildkond ammu välja surnud juba =)
Huvitav, minu jaoks ongi konstruktiivne inimene see, kes arvab, et alati on vaja kõik olukorrad kohe (ja kasvõi kirvemeetodil) lahendada. (Mõnikord tahaksin küll niisama ka kurta!)
VastaKustutaMinu jaoks oli Trollitalves mõnus just Tuu-tiki, kes keetis murelikele kalasuppi, soojendas üles kangelasi ja hoidis kõigel vaikselt silma peal. Lõpuks loksus ju kõik paika, talv sai läbi. Mõned mured ei tundunudki enam mured, kui neid teisipidi vaadata (tühi moosikelder, lumi), teised (pimedus) jälle lahenesid kevade tulekuga.