Vahepala

Üritan päevast päeva edasi kirjutada oma surelikku proosat, aga selle asemel, et sel rindel midagi saavutada, avastasin hoopis, et Klooga-Rannas (see on üks kõige segasema õigekirjaga kohanimesid Eestis, ma ei pretendeeri siinkohal nimekuju korrektsele edastamisele ) on taas rand.

Selline, kus käivad inimesed ja vesi on soe ja selge ja adruvöönd liiva ja mere vahel on üsna tagasihoidlik. Hei, seal on isegi jäätiseputka ning riietumiskabiinid!

Niisiis olen pruun ning laisk, juuksed on mereveest karedad ja ma kaotasin randa ära oma päevitusriiete ülaosa. Kuidas ilma selleta ülejäänud suve jooksul toime tulla, on veel lahtine küsimus.

V-o tuleb taas katsetada õmblemisega. Mida ma vihkan ja alati läheb midagi valesti, aga samas sisaldab taas õmblustöö alustamine sellist võrratult aptmistlik-pasitivistlikku (tsiteerides armastatud õppejõudu e. M. Lotmanit) suhtumist oma ellu ja maailmasse üldse, et sel tegevusel on minu jaoks teatav sünge külgetõmme. Noh, et senised 8 korda on küll pikaajalise vaevanägemise tulemuseks alati olnud ebaõnnestumine, aga ÜKSKORD algab ehk aega..!

Jne.

Teine variant on kasutada ülemiseks otsaks mõnd värvilisemat pesutükki. Ma pole nagunii kunagi aru saanud, mis on fundamentaalne erinevus pesu ja bikiinide vahel.

Kolmas meetod on minna hulkuda mööda randa ja nutta kõva häälega.

Neljas on ajada läbi ilma ülemise osata.

Ah, küll kuidagi ikka saab.

Lapsukesed on kah pruunid, juuksed heledaks pleekinud ning hääled on neil valjud ja lõikavad nagu paabulindudel. Miks seda viimast, ma ei tea. V-o on mere ääres mängides vaja kõvasti röökida või midagi.

***

Kõrvaltegevusena e. suvise mängu jaoks harjutan innukalt jõulist flirtimist (loe: häbitut litutamist).

See on muuseas üsna lõbus.

Illustreeriva pildi kahmasin siit.