Armastus ja akordion

Ma ei oska seda väljendada.
Sõnad ei tule õiged. Koban ja näperdan ja proovin viiel erineval moel.

Mul on aken suunas, mis lubab igal suvisel õhtul päikeseloojangu värve vaadata.
Mitte kunagi ei saa küll, iialgi ei hakka igav, ei ole tunnet, et "ah, seda ma olen juba näinud ja näen veel". Aga seda tunnet - seda tunnet, mis tekib, ei oska ikka veel kirjeldada.

***

Lugude jutustamine on omamoodi valetamine. Sest tegelikult ei ole miski nii lihtne nagu lugudes, kunagi ei ole ainult ühte õiget valikut ja kangelaste kandadel kasvavad leinavad külad. Aga hea lugu on ikkagi hea asi, kas ei?

Selle loo rääkis mulle isa. Sõitsime autos ja jagasime jutte. Tema lood olid paremad. Võib-olla see on sellest, et tal on olnud rohkem aega koguda?

Mul on üks onu, sinu vanaonu niisiis, kes oli külapillimees. Selline vana kooli külapillimees, kes oli nooruses kena ja lohe poiss ja midagi peale pillimängimise ei viitsinudki teha. Kool lõpetamata, õiget tööd ka nii ei leia... Selline poiss, kes meeldis tüdrukutele ja sai oma pillimängu ja lauluga terve elu ära elatud ja pidas sinna juurde igasugu muid hobisid veel poole tantsusammu pealt juurdegi.
Naisi pidas ka õige mitu tükki läbi. Mitmesuguseid naisi.
Sinu vanaema hüüab teda Nipernaadiks, eks ole, sa tead ju?
No selline mees.
Kas sa tead, millise naise juurde see onu viimaks pidama jäi?
Vat see naine, see kelle juurde vanaonu viimaks kinni jäi ning ikka ja jälle tagasi tuli, ei olnud kõige ilusam või kõige targem või kõige rikkam neist, kes valida olid.
Seda naist olid tegelikult lapsepõlves suured kurjad koerad rünnanud ja nii kõvasti purenud, et ta jäigi eluks ajaks lonkama. Puus jäi kangeks.
Aga ah! kuidas see naine akordioni mängis! Mängis veel paremini kui vanaonu iganes!
Ja sellesse naisesse jäi too külapillimees kinni, tema juurest ei saanud enam minema, tema juurde tuli ikka ja jälle tagasi tulla...
Sest no niimoodi mängis naine akordioni!

***

Teist lugu kuulsin bussis. Minust diagonaalis istusid kaks naist, üks päris vana, teine natuke noorem, ja ajasid juttu. Ja see päris vana naine rääkis sedasi:

Ja siis me õhtul tulime kokku, mängisime pilli ja laulsime. Ikka igal õhtul kohe. Muudkui laulsime kuni päris öö kätte tuli...
Pärast ma leidsin selle mehe, ilus pikk poiss tumedate lokkis juustega. Väga hästi saime läbi.
Ja kui kokku kolisime, siis tema ütles mulle niimoodi: "Aga akordion pane kappi ära, see ei ole naiste pill!"
Tead, mis mina selle peale ütlesin? Mina ütlesin "Kuule! Uks on sealpool, hakka astuma!"
No milleks oli minul tarvis sellist meest, kes ütleb: akordion ei ole naiste pill!
Ega nüüd ma enam ei mängi - pärast käeoperatsiooni kisub näe, siit, sõrmed ei anna hästi liikuma, valus hakkab. Aga ega mul kahju küll ei ole, et sai niimoodi... No kuidasmoodi ei ole naiste pill?!
Eks ma olen oma ema ja isa neljast pojast ja neljast tütrest viimane, kes elus - kõik on läinud infarkti või insulti või vähjaga... sellised geenid meil on, jah. Infarkt ja insult, need on sama asi, aga see vähk ka veel sinna juurde... mitte ühte ei ole mingil teisel põhjusel surnud meie perest! Ja mina olen viimane sellest põlvkonnast. Kõik teised on läinud...
Oi, näe, vaata siin koolis ma käisingi. Ahja algkoolis. Magasime samas majas, teisel korrusel, kus need lilled on kleebitud, olid voodid. Tütar käis mul sealsamas, tema lapsed nüüd ka, vanem hakkab juba lõpetama...
No eks ta ole, mina pean siis nüüd välja minema, jah.
Ah, kus mu kepp jäi? Kepp olekski maha jäänud!
Aga tead, kuidas me õhtuti mängisime pilli ja laulsime, vat seda ma ikka mõtlen ja meenutan.
Kohe terved ööd otsa, muudkui mängisime..!