Kollid, hoidke alt!

Elu huvitavuse tase: 8 10-palli süsteemis.

Ja sitasti on sealjuures ainult natukene.

On larpe, mille järel tõesti ei taha ise midagi enam korraldada ega kuskil uuesti mängida lähiajal, sest ei raatsi seesugust eredat mälestust varjutada.
Nädalavahe andis ühe sellise kogemuse, nii et vaimustusšokist ja unevõlast toibudes (loe: magasin juba kaheteistkümnendat tundi järjest) unustasin ära, et pidin täna minema tiiru püstolit laskma. Kui telefonikõne selle fakti meelde tuletas, oli 25 minutit aega pesta, süüa, jätta lapsele soe söök ja soe tee, riietuda, võtta pangast raha ja marsasse istuda.
Ma jäin natuke ajahätta e. kui mina rahaga koos pangast väljusin, oli marsa juba peatusest läbi sõitnud. Spurtisin niisiis teega paralleelselt, püüdes leida, kus on järgmine peatumiseks sobiv koht, kus põlvili lumme heita ja marsajuhi poole käsi ringutada. Ühtegi sellist kohta ei paistnud, aga kuna ma pole loobuja, seadsin eesmärgiks risttee umbes nii 100 m kaugusel.
Ütleme, et oma võimet maani villase mantli sees, ühes käes kohviga termoskruus, mida tuli püsti hoida, väikebussiga võidu joosta sai üsna ebarealistlikult hinnatud.
Õnneks parasjagu sel hetkel, kui mina taipasin, et kurat, ma ei jõua kuidagi sinna joosta enne marsa kaugusse kadumist, sai ka marsajuht aru, et kurat, see tibuke ei ole oma plaani läbi mõelnud, ja tõmbas minust natuke tagapool ühe väiksema hange juurde tee äärde.
Nii et mul õnnestus siiski peale ronida ja õigeks ajaks Tallinna saabuda.

Ja siis ma lasin päris märklaua poole päris relva ja sain aru, et pikkade küüntega püstolikangelased-filmitšikid ei ole väga realistlikult kujutatud isikud, sest mul oma pisikeste neljamillimeetriste valgete küüneservadega olid peale 20 padrunit peopesas nii sügavad ja tugevad küüneaugud, et kaks tundi hiljem ka veel valutasid. Siiamaani annavad tunda.
Eriti täpne ma just ei olnud (v.a. esimene koba peale väga ilusti tehtud viiene seeria), aga vähemalt on esmane koolitus zombie-apokalüpsise puhuks läbitud.