Ving kaubandusvõrgu puudujääkide teemal vol 2

Mida aeg edasi, seda enam jälestan vajadust hankida endale uusi jalatseid.

Ega ma täpselt ei teagi, mis on juhtunud minu jalgade ja kingasuurustega, aga tõsiasi on, et minu jalanumber on viimased 4-5 aastat olnud naistevääringus "42 (e. viimane number, mida naistele tehakse) on liiga väike ja naiste mudelid üldjuhul ei sobi ükski" ja meestevääringus "enam-vähem sobib nr. 40 või vahel ka 41, aga üldiselt mingid eriti rohmaka tegumoega kastmudelid ainult".

Sealjuures on mul igati esteetilised ja võluvad labajalad, muuseas. Ei ole deformatsioone, paksendeid vms, mis muudaks kingade mittesobimise loogiliseks.
Jalad pildil on illustratiivsed, aga minu omad (vähemalt mu enda arvates) näevad tera paremadki välja.

Minu suurust (päris minu suurust, mugavat, mitte sellist, mida ma koba peale isegi proovima olen valmis) kinga ei ole kunagi, kunagi kuskil riiulitel väljas. Ma pean alati minema ja küsima. Et kas teil seda ja seda suuremat/väiksemat numbrit ka on.
Ja kui ma juba olen midagi küsinud, kipuvad müüjad juba ise innukalt alternatiive soovitama, liduvad edasi ja tagasi nagu kassid poegadega, ja mul tekib tunne, et kui nad tõesti suudavad mõne enam-vähem kõlbuliku paari välja kaevata kuskilt, võlgnengi ma neile ostu. Juba moraalses mõttes. Sest nad nägid nii megapalju vaeva ju!

Lisaks on üliüliülinõme see, et tavaliselt ma ei saa valida kinga meetodil: "oo, see on ilus, tahan!" Tuleb võtta lihtsalt see veidi kannale vajutav ja üsna kole kümnes kingapaar, mida proovisin, sest sel on vähemalt potentsiaali enam-vähem mugavaks loksuda mõnekuise kandmise järel ja hädapärased nõuded (ilma kontsata, normaalsest materjalist, püsib jalas, ei loksu ega pane jalgu esimese 5 minutiga valutama) on ju täidetud.
Saabastega on asi veidi parem õnneks, mul on ka paar paari ilusaid saapaid olnud, aga kingi ja nende ostmist ma vihkan päris südamest ja siiralt juba. V-o, kui vihkaks vähem ja suudaks käia rohkem kui viies poes enne lõplikku raevu ja meeleheitesse langemist, leiaks ka paremaid kingi. Aga mulle ei meeldi nagunii mujal kui toidupoes poes käia, eelpoolnimetet põhjustel aga kingapoodides eriti kohe mitte.
Nojah noh.

Täna ostsin paari kingi, mille välimus mus õigupoolest leina ja kurbust tekitab, praktikajalanõudeks.

Tükk aega mõtlesin, kuidas edasi elada selle teadmisega, et ma kulutasin kingadele, mis mulle ei meeldi, ligi 60 euri.
Lõpuks otsustasin, et kui praktika on läbi, ostan veekindlaid markereid (punast ja musta ja rohelist ja roooooosat) ja kirjutan kummalegi kingale mitmevärviliselt järgmise salmi:

"Kui kõnnin, maapind väriseb
ka taevas minule väike,
seal, nii et laotus käriseb,
kord mürtsub mu enese äike!"

Ja joonistan kriipsujukusid ka.
Salm, muide, on tõlge eesti keelde musketäride hümnist, nii nagu Vladimir Neff selle oma imetoredasse raamatusse "Borgiate sõrmus" kirja pani. Salmid on seal üldiselt tõlkinud Josef Lada, nii et ehk selle ka siis.

Igatahes kingade ärasodimise mõtte peale läks sees natuke kergemaks küll.