Kaks kaheteistkümnetunnist praktikapäeva järjest, oh üllatust, on raskem kui kolm kaheksatunnist. Millalgi teise päeva õhtul ajasin sassi kaks inimest, kelle nimed ei ole muide üldse sarnasedki.
Õnneks ei ole valele inimesele pandud puhas mähe eriti tõenäoline põhjus tema hukuks ja hirmsateks ihu- ja hingevaevadeks.
Vähemalt on seal täiesti tore ja huvitav ka vahelduseks. (Varem oli hõudnehirm-appimismapeantegema-olenlollpraktikant-midagieitea.) Kuigi kerge aimdusega, et kohe hakkab hoopis igav ja tuleb peale täielik rutiin: "jälle pesema, jälle voodist võtma, jälle jalutama, jälle tagasi voodisse, jälle potile, jälle mähe, jälle pesuvahetus, jälle..."
Ja mu imearmsad eakad, kui nad juttu räägivad, räägivad ju alailma samu jutte ka :D
Oh, ja üks patsient läks teise asutusse ja teine, kes tema asemele tuli, on peaaegu täpselt samasugune. Samasuguse leebe oleku ja prillide ja kaduvate juustega.
Nagu üks lõputu kordussaade käiks.
Aga nad on päriselt ka armsad. Kuna nad on mu tööülesanne, mitte perekondlik kohustus, on mul nendele kuidagi palju rohkem kannatust ja armastust kui omaenda vanaemadele nt. Kes ometi on mu perekond ja seega peavad ise hakkama saama, sest kogu aeg on saanud ju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.