... lasid õnnelikult elu lõpuni

Tegelt ma saan ju aru, et minu elu on muinasjutu õnnelik lõpp parasjagu.
Kangelanna on loominguline, kaunis ja tark. Tema lapsed on kaunid ja andekad. Ta ei pea muretsema, kuna tal pole neile leivapalukestki lauale panna, isegi kass saab kvaliteetset toitu. Lihapoe müüja tervitab naeratades ja küsib: "Mida siis täna?" ja teeb vahel vist isegi privaatallahindlust ("Ma panen selle aba ribi hinnaga").
Tal on hurmavaid erineva lähedusastmega mees- ja naissõpru, elusolevad pereliikmed muudkui elavad ja õitsevad, tal on kired, mida järgida ja uued alad, mida haldama õppida, ja iga päev saab maailma kohta midagi uut teada.
Ei iial igavust. Ei mingit paigalseisu. Kevad igas hingetõmbes.

Kust siis ometi tuleb see tunne, et see või too on nõme või isegi, et mingu nad ka kõik? Sellest, et mu unenäod on nõmedad või?

Mu unenäod on nõmedad viimasel ajal. Järjepidevalt.
Lollilt läbipaistvate tähenduste koha pealt võiks nt esile tõsta unenägu, kus mul oli vaja esmalt mingeid tillukesi kalakesi natuke aega veega purgis hoida, kuni saab mahti nad veekokku tagasi viia. Panin hoolitsevalt teise purki värkse külma, eeldatavasti rohkema hapnikusisaldusega vee, ja valasin kalad ümber. Siis selgus, et kuskil potis on elus veel üks päris paganama suur (vähemalt kilone) kala, kellega ma ei osanud kah muud ette võtta, kui panna siis vett täis akvaariumi. Et kui hiljem kalasöömiseks läheb, on värske kala võtta - aga kui armsaks saab, siis võib teda seal akvaariumis pidamagi hakata.
Igal juhul ei pea ta kuskil potipõhjas aeglaselt lämbuma, see oli põhiline tegutsemismotivaator!
Noh, mõeldud-tehtud. Unenäos väga jõuline mina asetas vett ja kala täis akvaariumi laualt ära põrandale, ja et toidutegemise käigus sodi sisse ei kukuks, pani kaane ka peale. Askeldan mina sedasi süüa tehes köögis ringi ja mõne aja pärast korraga taipan, et miski muliseb. Väiksema uurimise järel selgub, et heli kostab kaane alt akvaariumist. "Sa panid selle ju pliidi peale!" ütleb mu ootamatult kööki tekkinud ema. "Ei pannud," ütlen mina. Sama tekst veel 2-3 korda, kuni ma viimaks akvaariumil kaane pealt võtan. Esimese asjana näen läbi vee ja klaasi paistvat punast valgust e. ma tõesti olin asetanud oma kala sellele õhukesele keraamilisele pliidile, mis pole üldse pliidi moodigi ja mille olemasolu majapidamises tuli mulle täieliku üllatusena, ning see pagana pliit oli automaatselt sisse lülitunud. Vesi kees, aga kõige võikam oli see, et kala ikka veel elas seal vee sees, püüdis ujuda ja viskles. Seisin liikumisvõimetuna akvaariumi kõrval ja püüdsin välja mõelda, kuidas kala kiiresti ära tappa, ilma et omaenda käsi asja käigus ära keedaks, ja selle meeliülendava mõtiskluse peale ärkasin ka üles.

Unenäo igav ning lihtlabane tähendus:  mina olin unenäos mina, aga mina olin ka see vaene suur kala. Oi, mul tõega õnnestus end pahaaimamatult ja kõige paremate kavatsustega kuuma kohta paigutada - ja oi, ma osutusin isegi nagu liiga vastupidavaks sellele keedetud olemisele!  (Tekib analoogia kooliga kaasneva hullumajaga mu elus, kui keegi ei märganud.)
Lisaks viitab liikumine pisematelt kaladelt väikses purgis suurele kalale suures nõus, et kõik paganama pisikesed ülesanded, tujud, tunded ja kavad kipuvad end hiiglaslikeks kasvatama, kui neist õigel ajal lahti ei lase. 
(Ma ju ütlesin, et mu unenäod on nõmedad viimasel ajal.)

Muide, see on mu 450. avaldatud postitus. Bloggeri uus sisikond ütles.