Kõigile neile, kes ka lollid on - te pole ainsad!

Täna on jälle siuke päev, kus ma enne kirjutamist pikalt mõtlesin, kas panna piinlik, natuke jäle ja väga isiklik info plokki üles või ei.

***

Käisin oma praktikabaasis dokumentide järel ja püüdsin juhendajat nõutavasse e-keskkonda mind hindama suunata. Juhendaja on jätkuvalt nii kõva top-dog, et ei lasknud mind näppudega oma arvuti külge (ilmselt eeldades, et ma mürgitan selle kuidagi) ja kui ma püüdsin üle ta õla näha, mida ta valesti teeb, et hindamiskeskkonda sisse ei saa logida, käskis mul maha istuda.
Kolmel korral.
Noomiva häälega.
Enne ta teatas, et eeldab, et mina teda õpetan, sest hindamisjuhendis oli kirjas, et tudengitel on ette nähtud juhendajat hindamiskeskkonna kasutamisel aidata. No aga ma ei saa õpetada inimest, kes samas ei lase mul näha, mida ta teeb!
Niisiis ma ei saanudki teada, mis ta valesti tegi, sain väga rangelt suunatud tagasi oma alamale positsioonile, ja hindamist ka ei saanud.
Aru saanud, et ega siit midagi enam tulemas ei ole, dokumendid kotis ja e-keskkonna tehnilise toe nimi ja mailiaadress juhendajale (julgen teda nimetada nt Napoleonaks) üle antud, lidusin praktikabaasist välja nagu pudrukuul, Napoleona antud mentaalne jalahoop "jah, samu probleeme, mida sa ise oma praktikapäevikus märkisid, märkasin sinu puhul ka mina," ahtrit kaunistamas.

150 m eemal sain aru, et tegelt tahaks kempsu.
Aga tagasi sinna majja küll üldse ei kiskunud. Kuna kahel pool teed oli kena mets, siis noh, põõsas on iga taami sõber.
Aga ma olin vist natuke rohkem ärevil, kui tahtsin endale tunnistada.
See oli umbes üle 20 aasta esimene kord, kus ma konkreetselt ise endale kinga sisse lasin. 

Kurat, no kuidas niimoodi saab? Sel naisel ei ole minu üle mitte mingit muud võimu enam kui see, mille ta ise võtab oma käitumisega.
Miks ma lasen tal niimoodi endale mõjuda? Mis see on, mida ta teeb?