Kuidas mul lapsed on

Et siis isiklikult ja piinlikult avameelselt ikka. Ja et ei saaks enam kellegi ees teeselda, et ma olen kunagi normaalselt ka käitunud vms.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kui olin 20 ja mul oli depressioon. Käisin ravil ka.
Tartus (sest ma elasin toona seal).
Ravi tänaval. Hästi valitud tänavanimi.

Et ma olin vaene tudeng (öelda, et olin vaene tudeng ei ole üldse piinlik, mis siis, et ma olin lausa megasitt tudeng. Huvitaval kombel on palju piinlikum öelda, et olen vaene üksikema, mis siis, et emana olen ma oluliselt parem kui tudengina) ja raha absoluutselt ei olnud, siis teraapia ja päris ravimite pakkumise asemel võeti mind hoopis ravimiuuringusse.
See tähendas, et sõin mingeid punaseid kapsleid ise teadmata, on see päris asi või platseebo, ja iga 3 kuu tagant võeti veenist verd.

Ravi kestel oli keelatud tarvitada narkootikume ja rasestuda.
Nojah.

Igatahes, olid need siis päris ravimid või platseebo, tasakesi läks mul olemine paremaks ja ühel mälestusväärsel sügispäeval sain rongis tuttavaks teatud lokkispäise jalgratturiga.
Jõgeval, enne väljumist, küsis jalgrattur mult ka meiliaadressi ja ma andsin selle talle üsna eleva tundega.
Siis me kirjutasime kaks nädalat totakaid meile, seejärel tuli ta mulle külla ja veel nädal hiljem kolis oma asjad minu juurde, sest ta oli sotsiaalselt äärmiselt kompleksivaba persoon.

Juhtumisi oli see ratturpoiss mu teine kuidagigi suhte moodi asi. Peaaegu võiks isegi öelda, et Esimene Suhe, aga nojah, see mu kõige esimene meesterahvas, keda pikaajalised lugejad teavad nime all KEA e. Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik, on mind ikka nii mastaapselt mõjutanud, et meie väga lühiajaline koosmagamisperiood siiski ei diskvalifitseeri teda.

Jalgrattur saabus mu ellu kuidagi väga kiire galopiga ja mina, kes ma olin depressioonis, 20 aastat vana ja veendunud, et ükski mees mind ei taha, sest kui tahaksid, siis nad oleks nüüd, kus ma olen KAKSKÜMMEND (s.t. vana nagu Metuusala) mu ammu üles leidnud, võtsin ta avasüli vastu.
Sest jess!
Mul oli nüüd viimaks ka keegi, kellega teiste ees eputada! Sain ette näidata, et mul on keegi, keegi tahab mind, keegi on minuga, ja ma ei ole totaalne paaria.

Teatav probleem kerkis esile seetõttu, et mu lokkispäine jalgratturpoiss oli väga sotsiaalne. (Ta on muidugi ikka veel väga sotsiaalne - kuigi mitte enam eriline ratturpoiss - aga hetkel pole mul sellega mingit probleemi, et selge oleks.)
Kui me käisime mingitel üritustel või tegime koos mingi seltskonnaga asju, pööras ta mulle reeglina väga vähe tähelepanu, kuna sotsiaalselt laia haardega isikuna suhtles ta võimalusel pigem nende inimestega, keda iga päev ei näinud, ja see täitis mu rahuolematuse ja puudujäägitundega.
Peale esimest sessi kaunis jaanuarikuus visati jalgrattur pealegi Maaülikoolist välja. Arusaadavatel põhjustel - ta nimelt ei käinud seal, ja esimesel kursusel on see probleem. Kuna noormees oli sotsiaalselt minust oluliselt võimekam, ei jäänud ta niisama, mokk töllakil, Tartusse passima, vaid läks pärast väljaviskamist Tallinnasse rattakulleriks (elades esialgu muuseas minu vanemate juures). Me pidasime jätkuvalt sidet ja kohtusime nädalavahetustel, ent oli ilmne, et meie vahel ei leegitse suurt purustamatut armastust ja varsti saab kõik see lõbu läbi.
Sattusin paanikasse. Nimelt oli just lõppenud minu ravi Ravi tänaval, olin ära andnud viimased vereanalüüsid ja terveks tunnistatud - aga mina tõtt-öelda pidasin seda tervenemist vähem testitavate ravimite ja rohkem oma sotsiaalse seljataguse paranemise (isiklik kallim!) teeneks, ja sitt, kohe jälle täitsa üksi jääda ei tundunud selles valguses üldse hea perspektiiv.

Et selge oleks - mul polnud midagi selle vastu, et ratturiga suhe saab otsa. Aga mul oli midagi selle vastu, et siis ma olen ju jälle täitsa üksi. Mul poleks jälle mitte kedagi ette näidata, kes must hooliks ja minule tähelepanu pööraks ja arvaks, et ma olen maailma naba. Mitte kedagi, kellele vajalik ja tähtis olla! Maailm olnuks jälle haud, sõbrad varjud ja armastus naeruväärne unelm.
Ma mõtlesin, et kukun kohe depressiooni tagasi.

AGA!
Hei!
Kas ma olin naine? Ja kas ma olin kogu aeg, lapsest saati, tahtnud noorelt emaks saada!?
Viimaks ometi oli mul regulaarse sekselu näol selleks ka mingi võimalus.

Niisiis saabus märtsikuu, märg ja külm, ja ükskord, kui ma olin just samal hommikul paar sõrmeluud murdnud ja mõnevõrra deliriaalne sellega seoses, armatsesime me ilma kummita ja ma seisin hiljem, postinori karp näpus ja mõtlesin asja üle järele.

Ja
jätsin postinori võtmata.
Teadlikult.

Kabuum! Olingi rase.
Paugupealt.

Läks küll nats aega, et sellest teada saada, sest ma ei osanud rasedustesti kasutada ning torkasin ta pissi sisse tagurpidi (et noored eided on täiesti lollakad? Jah. Ausõna, on küll!), aga paari kuu pärast oli asi jumalasta ilmne.
Mul oli 24h süda paha (esimest päeva oli eriti rõvedalt paha sel päeval, kui ma käisin teist korda lõpukirjandit kirjutamas, sest mul tegelt oli plaanis uuesti ülikooli astuda ja õppida midagi muud - nt bioloogiat), rinnad kasvasid täiesti ootamatult raskeks ja valuhellaks ja päevi ka polnud.

Noh, plaan oli, et ma ei ütle ratturpoisile midagi. Lähme lahku ära ja mul on minu laps ja siis ma saan talle nt 10 aastat hiljem ägeda üllatuse teha.
Paraku oli mul süda aga kogu aeg nii paha, et phmt järgmine kord, kui me kohtusime vaatas ratturpoiss mulle oma kauniste pikaripsmeliste silmadega otsa ja küsis: "Mis on halvasti?"
Kuna ma ei saanud vastust kohe üle huulte, ilmus ratturi näole äraseletatud ilme ja ta sõnas juba veendunult, mitte küsimusena: "Sa oled rase."
Ja no tõesõna, üks asi on mitte öelda, teine sellises olukorras tuimalt näkku valetada. Läksin kergema vastupanu teed ning möönsin, et nii ta on, jah.

Eks me püüdsime pärast seda veel üle 2 aasta perekonda mängida, aga lõpuks läks ikka nii, nagu minema pidi. Kaks õnnetut last ei anna kokku õnnelikku paari, isegi mitte siis, kui nad üritavad üles kasvatada kolmandat, õnnelikku last.
(NB ma ei arva, et me saime lapse numbrite järgi võttes liiga noorelt vms, aga me mõlemad olime oma lapsepõlvetraumades väga kinni. Seda ma pean silmas õnnetute laste all.)


A no ühesõnaga, selle loo tagajärjel on mul Tütarlaps, ja Tütarlaps on oivaline.





Kerime aja edasi

Kui Tütarlaps oli saanud kaks ja pool aastat vanaks e. me olime ratturpoisiga lahus olnud umbes aasta, hakkas täiesti ootamatult vilja kandma minu üüratult pikk (no tõesõna, vähemalt pool aastat!) kirglik armumine hobikaaslasesse, keda me võiksime näiteks tunda leppenime all Isand.
Isand oli meie tutvuse alguses ühe, selle edenedes aga juba kahe väikese poja isa, ja seega mulle täielikult keelatud persoon. Lõpuks, ma olin ju ise üle elanud perekonna purunemise ja seega väga hell kõigi lastega naiste vastu! Nad olid mu õed ja mu lojaalsus oli piiritu ja niisiis ma üldse ei vaadanud seda meest, ei nillinud teda ega isegi ei unistanud temast mingis ebamääraseski plaanimise mõttes.
Unistasin selles mõttes, et täiega kirg oli ja magus hingevalu iga kord, kui teda nägin, ja vahel valasin voodis pisaraid, aga sellega asi ka piirdus.
Ah, romantika!

Kuid sattus nii, et mulle toona mitteteadaolevatel asjaoludel osutus Isanda laste ema temast palju vähem vaimustatuks kui mina, ning võttis kätte ja armus suvel puhkusel olles mingisse 21-aastasesse kutti, endal pooleaastane imik rinna otsas. Jättis Isanda koos nende vanema lapsega omaette ja kolis minema Eestimaa kõige kaugemasse võimalikku nurka.
Igatahes oli Isand sellest nats häiritud ja ilmselt humoorilistel eesmärkidel, aga vbla ka selleks, et anda teada, et on vallaline, pani meie hobifoorumisse oma allkirjaks "otsin naist".

Noooh, mina olin seitse või kaheksa kuud teda näljaselt vahtinud. Seesugune kuulutus tõi loomulikult kaasa selle, et saatsin talle otsekohe sõnumi küsimusega "Mille jaoks sa naist otsid?" (Oletades, et vbla mingi mängu jaoks näiteks.)
Tema vastu, et mitte mille, vaid kelle - enda jaoks muidugi!
Mispeale mina tegin Raja Teelet e. pakkusin iseennast, avaldasin oma vaka all hoitud kire, ja kui ma olin kolm päeva kinnitanud, et ei, ei tee nalja, sai alguse meie dramaatiline armastuslugu.

Juhtus ka nii, et mina olin temast üleni pimestatud.
Ei suutnud enam loengutes käia, ei tahtnud enam Tartus elada, sest teda polnud ju seal. Haarasin oma lapse ja eriti küsimata kolisin tema juurde Tallinnasse lihtsalt sisse.
Sel hetkel oleksin ma tegelikult võinud märgata, et ta ei ole asjast päriselt nii vaimustuses, kui võinuks olla, aga noh - tema oli väga armunud, mina olin väga armunud, mõlemad üksikvanemad, minu tütar sai midagi isataolist, tema poeg midagi emataolist...
See nagu funkas.
Või vähemalt funkas see minu peas.
Ja kuna see funkas minu peas, hakkasin ka rääkima, et meil võiks oma laps ju samuti olla. Kui tema rääkis mulle seepeale midagi neljast aastast ja sellest, et tema poeg võiks kooli minna seks ajaks, olin ma väga solvunud, aga aktsepteerisin. (Muuseas, sümptomaatiline - minu last ta oma tulevikuplaanides üldse ei maininud. Aga mina ei pööranud sellele tookord tähelepanu.)

Nojah. Siis oli nii, et mina pidasin maja, tema käis tööl ja kurtis, et raha on vähe.
Ma leidsin, et tõesti, võiks rohkem olla, ja panin uuesti ette lapse saada. Sest emapalk ja siis saaks tema millalgi selle teises pooles ennast ka töölt mõneks ajaks vabaks võtta ja puhata ja üldse.
Tema küsis seepeale, et kas ta on mulle mingi spermadoonor või? Miks ma ei taha TEDA, miks ma tahan temaga ainult lapsi?
Siis oli tüli ja pool aastat lastest ei räägitud, aga tööle ma ka ei läinud. Tollal uskusin, et seepärast, et mu lapsele ei olnud Tallinnas lasteaiakohta, aga tegelikult seepärast, et ma siis veel ei teadnud, et minusugused inimesed ei tohi plaane teha, vaid peavad kohe tegutsema, muidu ei saagi nad midagi tehtud.

Nojah, aga mulle siiski sattus tol suvel miski töö. Lausa kellast kellani ja päris põnev isegi. See kestis küll ainult poolteist kuud, aga ma mulle tundus igal juhul, et olen jõhker töökangelane, ja nüüd on meie suhtes Kõik Muutunud.

Töö, tõsi, lõppes ära.
Mu laps oli juba tükk aega kolm aastat vana olnud. Ja umbes sel ajal leidis ka ülikool, et kaua võib seda lollakat nimekirjas hoida. Niisiis kaotasin Haigekassas ravikindlustuse. Sellega seoses omakorda muutus rasestumisvastaste pillide hankimine kohutavalt raskeks. Niigi raha ei olnud õieti, aga maksta iga kahe kuu tagant arsti visiidi eest ja siis ilma Haigekassa kompensatsioonita pillide eest ka tundus mulle peaaegu võimatu.
Mul lihtsalt ei olnud raha ja ma ei julgenud ka Isanda käest küsida, sest ta alati kurtis, kuidas raha on vähe ja ma ju ei tahtnud teda kurvastada.

Üksvahe küsisin oma ema käest, aga tema andis selgesti mõista, et tema meelest ma võiks nagu iseseisvuda. Et vähe nagu imelik on, et ta 25-aastast tütart, kes elab mehega koos, peab rahaliselt toetama.
Eks tal oli loomulikult õigus ka, ikka veel on. Aga fakti, et pille oli minu meelest võimatu hankida, see ei muutnud.

Niisiis teatasin ma ühel päeval Isandale, et mina enam pille ei võta ja kõik. Tema ei teinud seepeale oma seksuaalkäitumises mitte mingeid muudatusi, mis mind küll üllatas, aga üldse mitte ebameeldivalt.
Õigupooles äratas see tõsiasi mu südames lausa rõõmsa tulukese teemal "Oh, ta on otsustanud, et me võime lapse saada! Jee! Ilmselt seepärast, et kuna ma olen poolteist kuud tööl käinud, saan ma järgmisel aastal rohkem emapalka! Nii lahe!"
Kahjuks mõtles Isand ise samal ajal jumal teab millest jumal teab mida ega arvanud üldsegi, et me võiksime lapse saada.
Omavahel me ei rääkinud ka, sest me olime küll väga armunud, aga samas väga ebakindlad ja üleni lollakad ja tegelikult me ikka üleni kartsime purustada seda illusiooni, mis partneril meist oli - nimelt, et me oleme toredad, ilusad ja veetlevad inimesed.
Igatahes selguski ühel hetkel (mu meelest oli see minu sünnipäeva eelõhtu), et nii, meil saab olema lapsuke.

Ja issand jumal, mis siis lahti läks! Sa püha kurat!
Ma pikalt ei seleta, aga kui ma olin neljandat kuud rase, läksime Isandaga esimest, ja kui kuuendat, siis teist korda lahku - ja siis edasised katsed asju lappida olid juba üle pooleteise aasta hiljem.

Sellest lappimisest, muuseas, ei tulnud midagi.
Mina muudkui tahtsin ja igatsesin ja armastasin teda ülevoolavalt kogu aeg, aga siis kui ta lõpuks tagasi tuli
ja siis jälle ära läks
ja jälle tagasi tuli
ja jälle ära läks
oli mul viimaks ka kannatus otsas ja kopp ees.





Aga igatahes on mul sellest kõigest tulemusena alles Poeglaps ja Poeglaps on oivaline.

Ja et mul rohkem lapsi ei ole, siis sellega sai lugu läbi.