Maaelu võlud

Maailm on parem.
Või siis olen mina paremini meelestatud. Raske öelda.

Mul vahepeal, kui ma olin kogu aeg nii kuri ja kurb, juhtus nii, et vihastasin oma leevikese peale ka. Just ei alustanud oma sitta aega sellest, aga jah, sellega asi igatahes tipnes. Mõistusega sain aru, et polnud alust, aga paraku ei päästnud see midagi. Vihastasin nii, et täiesti kurjaks sain.
Ja noh, minu kõige tüüpilisem viha väljendamise viis inimese vastu, kelle osas ma tunnen, et pole korrektne teda peaga kõhtu joostes rünnata, on kahjustada ennast. Omaenda isikut. Ja küll tal siis on kahju, hahahahahaaa (õel naerumöire)!
Asja halb külg on, et isegi kui ma saan aru, misasja ma niimoodi ennast retsides teen, ei suuda ma, asja juba alustanud, iseseisvalt lõpetada. Miski peab aitama mul omaenda kaevatud august välja roomata, muidu püsin ma visalt seal põhjas ja muudkui kaevan sügavamale.

Kuna antud juhtumil ei sattunud tükk aega midagi piisavalt ergutavat ette, leevike oli ikka sama inimene, kes ennegi (phmt ma vihastasingi ta peale võtmes "misMÕTTES sa oled siuke liivakarva pea ja hallide silmadega, kurat võtaks!?") ja ma pean jälle elama ilma sooja veeta, sest katki on hoopis teine toru, kui see, mida töömees parandas, hakkas elu väga kraanikausi äravooluava kohal tekkivat nõudepesuveekeerist meenutama.
Ving ja hala olid selle kaasnähuks, sest kui on halb ja pealegi tahaks seda infot mingisse peakolusse taguda suure nuiaga (HALB on! HALB on! HALB on! HALB ON!), on võrgupäevik väga hea meetod auru välja lasta.
Ühtlasi vabandan siinkohal kõigi püsilugejate ees. Ma sain ise aru küll, et nõme on pidevalt kaevata, kuidas väsinud (ja HALB on!) jne, aga ei suutnud end pidada.
Ma sain ka tegelt aru, kuidas oli otsast peale nõme hakata jonnima, sest maailm pole, nagu ma tahaks, et ta oleks. Aga see ei takitsanud mind jonnimast. Sest ega ma ei olegi eriti tark tegelt.

Viimase väite tõestuseks siis sündmus, mis mu nõudepesuvee keerisest ja kraanikausi äravoolutorust jälle välja upitas.

Käisin maal. Maal oli maja niiskust täis, sest ta on väga korralikult ära soojustatud ja seega korralikult ummuksis, ja talv otsa tühi seisnud. Isegi ahi oli märg. Õu oli loomulikult täis kõrget heina ja metsikut kogust õitsvaid pikavarrelisi võililli.
Loogiline reaktsioon olukorrale oli vedada rehe alt välja muruniiduk ja niita.
Õnnetuseks on muruniiduk uus ja nii imeliku asjaga nagu uus muruniiduk niitmist alustades tabas mind ridamisi äpardusi. Muuhulgas oli niiduk varasügisest saati heina täis olnud, nii et teda tuli esmalt puhastada. Ja siis bensiiniga täita. Ja siis käivitus ta umbes viieteistkümnendal katsel. Ning läks pärast kuue ruutmeetri niitmist heina täis ja suri välja.
Uuesti käivitumast niiduk keeldus. Ma sain üsna pahaseks ja lükkasin ta sireli varju seisma, kuni mu proua ema suutis ta poole tunni pärast siiski käima saada, ja siis klammerdusin ma sanga külge nagu oleks tegu mu eluga, ning otsustasin asjal mitte enam välja surra lasta.
Selleks oli vaja kõrgel mahlasel heinal iga natukese aja tagant niiduki sisemusest eemalduda aidata. Esialgu olin oma abistamise käigus väga ettevaatlik. Siis olin natuke vähem ettevaatlik. Ja seejärel, mingil uljal hetkel, toppisin sõrmed juba üsna julgelt töötava niiduki sisemusse ja sain muidugi keerleva labaga pihta.
No mul olid paksud töökindad, nii et vigastus piirdus muljutud ja lilla pöidlaga, aga igatahes oli see esiteks mulle väga tüüpiline käitumine ja teiseks raputas mu enesehaletsusest välja. Sõitsin oma tuikava pöidlaga maja ette ja nõudsin, et ema võtaks niiduki juhtimise seniks üle, kuni ma olen pöialt külmas vees leotanud, et ometi ei juhtuks jälle nii, et asi ei käivitu.
Ema millegipärast arvas, et pole vaja kiirustada selle edasiniitmisega ja sattus üldse kuidagi ehmunud elevusse. Niidukil lubati välja surra ja kui mina kaevust endale külma vett vinnasin - sest see, mis juba ämbris ootas, oli suvekuumuses pigem leigeks kui külmaks muutunud - vangutas tema ikka veel pead. Minul aga oli täiesti imekombel tuju väga hea. Olin ometi jälle teinud võimatut, nimelt toppinud sõrmed töötava muruniiduki sügavustesse ja neist seejuures mitte ilma jäänud, ja see mõjus äärmiselt ergastavalt.

Ja siis ma sain aru, et niimoodi ma elangi kogu oma elu.
Hasartmängurina. Proovides, et äkki õnnestub. Mõeldes esialgu, et hea küll, kui mingit asja ei tohi teha, ma siis ei tee. Aga varsti ikka natuke katsetan, sest ega neid teisi ei tea usku'.
Kui midagi koledat ei juhtu, teen sedasama uuesti, julgemalt.
Kui ikka midagi halba ei juhtu, lasen juba väga jultunult edasi ja siis õudselt imestan, kui midagi halba juhtub. Sest... enne ju ei juhtunud! Eks targad inimesed küll ütlesid, et nii ei tasu teha, aga ma ju ise proovisin omal nahal järgi ja siis oli ok, järelikult nad ju eksisid?
Ja kui siis veab läbi kõigi hulluste välja kuidagi enam-vähem lahedalt, olen ilgelt õnnelik, et nii hästi vedas. Ja kui läheb sitasti, siis olen ikkagi rahul, sest jess, vähemalt sai ise oma valikuid tehtud ja mitte usutud, mida Teised, need tehnikumi-inimesed, räägivad.
Just seepärast mul ongi kaks last ja pool isa nende kahe peale, seepärast ma teen kõiki asju vales järjekorras ja valesti ning omandan esimest tõsisema plaaniga eriala vanuses 30+, seepärast on mul alati raha otsas ja ema-isa aitavad (minu vanuses!), torud katki ja kingad ka. Sest ma loodan ettenägematute õnnelike asjaolude peale ning huvitaval kombel enamasti mingid ettenägematud õnnelikud asjaolud ka saabuvad ning kõik ongi üsna päike ja suvi ja heinamaa.

Nt võttis leevike kätte ja helistas just siis, kui ma olin leebes meeleolus. Võtsin kõne vastu, rääkisin temaga ja korraga uppus maailm õunapuuõitesse ja vaniljekreemi. Pealegi leidsin ma hiljem kuurist ka pudeli kirjaga "Mootoriõli kahetaktilistele mootoritele", valasin seda muruniiduki õlikannu pildiga korgi alla torusse, ja niiduk käivitus uuesti juba kolmandal katsel.
Vihmaveetünnid räästa all läksid päikeses kuumaks ning kui äike algas, pesin ma end pärast päev otsa niiduki taga higistamist seal räästa all rohu sees sooja vihmaveega juustest jalgadeni puhtaks ning lippasin siis rätikuväel tuppa kuivama. Lugesin lastele õhtujutuks "Vaibarahvast", mis lohutas mind ka võtmes "ma polegi nii sitt kirjanik", sest "Vaibarahvas" on päris pagana totter, aga lastele ilgelt meeldis ja vbla saab ikkagi minust ka kunagi asja veel.

Nii et nüüd on kõik jälle tore, kuigi haiged on mõlemad lapsed ja sooja vett pole kodus ikka veel. Ja arved on maksmata. Aga on oodata veel ettenägematuid õnnelikke asjaolusid, nii et keeldun nende pisiprobleemide pärast muretsemast.

Lisaks - pikaajaliste ahastuste puhul võiks ühe ravimeetodina soovitada nt keskkonnavahetust. Mul kuidagi toimis igatahes.Seekord.