Kutse

Ma ei ole ikka veel seda Kaitseväe füüsiliste nõudmiste 300 punkti ära teinud.

Kogu aeg tundub, et olen peaaegu valmis, 295 punkti juba tuleks juba kindlalt - aga natuke vaja ju veel paremaks vaja saada, et ikka kindlasti toime tulla!
Selle asemel aga mõtlen igal konkreetsel päeval hoopis, et hei, olen phmt ju nii tugev küll, et võin selle vahukoorerulli ära süüa, pärast ikka 50 kätekõverdust ära teha - ja üldse läheb kuidagi nii, et laisklen terve nädala. Ning näen siis teise nädala vaeva, et kaotatut tasa teha ja jälle otsast peale.
Sest kui eesmärk on väga lähedal, ei tundu selle nimel pingutamine enam üldse nii põnev, aga kui ta natuke eemale nihkub, siis tundub ta seda taas.

Ja mu head vanad tossud olid katki ning ma viskasin nad ära (hais oli ka kohutav), halvad vanad tossud (palju vähem kantud ja seega vähem haisevad) aga hõõruvad ja ma jooksen enamasti lihtsalt kingades rongi peale 500 m korraga ja krt teab, võib-olla ma ei oskagi enam joosta varsti ja ei saa oma jooksupunkte kätte, mis oleks väga piinlik, sest neid antakse nii odavalt.

Lisaks on Kaitsevägi vahepeal nõudeid natuke muutnud: 48 kätekõverduse asemel tuleb nüüd minuvanusel naisel 2 minutiga ära teha 45, aga kõhulihaseid tuleb 70 asemel teha 74 ja ma täiega ei jaksa neid ülearust nelja teha, maitea, peaks kuidagi osavamalt treenima, aga ei tea kuidas ja kas üldse viitsibki ja..?

Kokku tundub sedasi, et kui ma ei pane endale mingit tärminit, mil oma 300 punkti ära teha, ei saagi see tehtud ja see oleks halb, kurb ja piinlik, sest ma olin ometi nii lähedal!
Ja kui panna juba tärmin, siis võiks sel ajal kohal viibida ka mõned abilised-tunnistajad, kes võtaks aega ja hoiaks kõhulihaste tegemisel mu jalgu kinni ja innustaks (ega naeraks mu üle, kui ma nt ikkagi aint 290 punkti saan ja pean asja kuu aja pärast kordama).

Ma mõtlen, et see tärmin võiks olla 10. august 2013, õhtul kell 17 midagi.
Siis kuluks koos soojenduse ja puhkepausidega vast maksimum poolteist tundi sportliku ägisemise peale. Ning pärast võiks juua natuke alkoholi ja süüa midagi head ja ajada juttu ja sõlmida või tugevdada sotsiaalseid sidemeid.
Koha osas ma pole veel kindel, aga küll midagi pähe tuleb. Ma isegi julgeks sind endale koju kutsuda.

Kas sa tahaks muidu tulla? Ma mõtlen, et kui meid on näiteks kuus kokku, on see juba päris väikese peo moodi ja et asi oleks hästi vähe normaalne (ja seega eelduste järgi vast natuke vähem ebamugav),  kutsun sind sedasi avalikult ja mitteisiklikult.
Just sind, kes sa ütled julgelt, et tahad tulla.
Mis sa arvad, mh?