S.t. kuna ma käin praktikal üle päeva, siis on nii, et ongi üks hästi intensiivne, pikk ja hullumeelselt tõhus päev, mis lõppeb surmväsimusega - ning siis pärast seda siuke ebamäärane magamist, koristamist ja niisama uimerdamist täis puhkus-eelmisest-ettevalmistus-järgmiseks vahepäev. Ja siis järgmine sakk.
Kunagi oli mul umbes 10 aasta pikkune björki-periood. Ma kuulasin teda kogu aeg nii kassettidelt, plaatidelt kui lõpuks ka netist ning ta kuidagi kõnetas mind. Kõnetas mind varvastest kõõmani, ükskõik, kas kurbusepäevil või joovastushetkil, vihapursete taustal või trenniabina - või hoopis sõbrana hea raamatu taga.
Kogu aeg kõlas kaasa nagu südamerütm.
Nüüd on juba 5 aastat olnud pj harvey periood. Ma toda daami kuulan alailma, igasugustes olukordades, ning see on enamasti selline tunne, nagu tõmmataks liivapaberiga "tsahh!" üle hinge. Korraga puhastav, valus ja imeline.
Mitte et björk mulle enam üldse ei meeldiks, aga ta ei liiguta mind, ma ei tunneta enam hingesugulust. Selleks on nüüd pj harvey ja kate bush.
Kuidas see niimoodi läks? Kuidas tuli selle:
asemele see:
?
Kas see on miski, mis juhtus minu sees, ja on põhjendatud isiksuslike muutustega? Et ma lihtsalt pole enam see unelev björki-tüdruk enam?
Või lihtsalt on nii, et... noh, eh, jah, et maitsed muutuvad? Kuidagi arusaamatult ja igasuguse loogika ja järjepidevuseta? Ning mingit sügavamat sisu neil muutustel polegi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.