See on mingi reegel, onju. Et kui sa juba peaaegu tunned, et jess, viimane päev veel ja siis on praktika läbi ja enne saab kaks päeva kodus puhata - siis tõuseb sul reede õhtul kodus 39 kraadi palavikku ja kõik väriseb ja üldse on jubeõudne. Näed unes, kuidas sul on väike puudega laps, kes nagunii sureb mõne aasta pärast ära, aga keda sa siiski püüad seni elus hoida, kuni võimalik.
Ja ta on väga külmaõrn, aga kuna sina hõõgud palavikus, siis saab last kaitsta teda oma teki alla kuuma kaissu võttes.
Une juurde käis veel kuskil lumise mäe otsas seisev kuri võlur, kes korjas võlukepiga kokku mu sõprade kehasoojust ja saatis selle kõik mulle peale. Et nemad sureks alajahtumisse ja mina ülekuumenemisse ja me kõik hakkasimegi vaikselt otsi andma, aga ma ikka lootsin, et päris ära keegi ei sure ja mina saan lapse soojas hoitud.
Ega ma midagi ei teinud selle heaks, lihtsalt lebasin ja lootsin.
Immuunsüsteemi reegel. Et kuni on ülekoormus, ei saa ressursse haigusega sõdimiseks ja palaviku tegemiseks raisata, aga niipea, kui lips lõdvemaks lastud, võib palavikuga peale lennata ja võõrad mikroobad maha tappa.
VastaKustutakõlab mõistlikult.
VastaKustutaja siis jääb ainult loota, et on arukas immuunsüsteem, mitte selline, kes üritab iga süütumagi pisilasega sõdima hakata niipea, kui jaksu jätkub.
VastaKustutama olen muidu ka vastupidist täheldanud - et kui mingit välist pingutust tuleb juurde, kaovad nt nohu ja kurguvalu ära. ükskord hääletamisretkele minnes panin tähele, sest see üleminek oli väga drastiline - et enne teele asumist oli kurk kibe ja köha, aga pärast esimest vihma käes põõsa all magatud-magamata ööd polnud köha ollagi.
Mul on nii halb olla, et pean selle viimase päeva ka edasi lükkama. See on täiesti nõme: vihkan asjade edasilükkamist. Aga täiesti sõnulseletamatult halb on samas.
VastaKustutaEi riski neile seda neelupõletikku viia sinna ka.
kle asi hakkab kõlama, nagu kisuks asi krooniliseks (kas sa eelmisest haigusest üldse terveks said?), nii et kindlasti on kasulik puhkust pidada.
VastaKustuta