Tegelikult võiks seda armastuselaulu jälle jagada, kuigi alles ta oli.
Nii hea nädalavahe jälle, et ma tean üleni, miks mängida hea on.
Selline Fading suns sattus, mis olemuselt oli klassikaline kollitapmismäng, aga hästi mõnus, ägedate rekvisiitide, täiesti hirmsate sümbiont-kollide ja võrratu rühmatundega.
Kuulid lõppesid otsa just õigel hetkel, et see valmistaks muret ja häda, aga me ei surnud veel maha seepärast, ja varustust täiendati "baasi" poolt nii ägedalt vana Nivaga mööda kimamise ja kastide aknast välja pildumise vormis, et lihtsalt lust läbi elada.
Rütm: ideaalilähedane.
Seltskond: ideaalilähedane (hästi nõme on, kui kasulikud tegelased okupeerivad mängu, aga seekord oli ruumi kõigile).
Põnevusfaktor: ideaalilähedane.
Keskkond: ideaalilähedane.
Nii hea.
Muidu...
Muidu...
Väsimusuuringud jätkuvad.
Vahel ootamatutel hetkedel on üllatavalt õrn olla.
Sisemus murdub kui lumekoorik, alt on kõik märg.
Vahel valutab pea lihtsalt sellest, et püüan teda püsti hoida.
Siiberdan kurnatult ringi, üritan maailma toita,
tegelikult pole endalgi süüa.
Selline märtri-värk.
Anname rohkem kõigile, eks?
Alati.
Kes päästab maailma kui mitte sina?
Oh, lehed, tüved ja taevasina,
päike ja heinamaa korda tosin..!
Leekival loojangul tõuseb teeäärtest
uduna maailma vastusosin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.