Vannun oludele alla ja kirjutan taas ühe päevakajalise postituse

Vahel üleni imestan, et kuidas ma enda üldse ära ohjan ajuti. Kuidas ma ei valgugi kogu aeg üle äärte ja ei lagune igas suunas, kui mind nii naeruväärsed asjad täiesti halba tundesse suudavad uputada nagu täna.

Saate aru, inimestel internetis ei ole õigus - ja mul on seepeale tunne, et elu ongi mõttetu.
Et tegelt kõik ongi halvad. Peksavad, tapavad, vägistavad.
Ja ma olen kogu aeg elanud eksituse sees, mõeldes, et me püüame oma parimat ning igasugune julmus, juhmus ja õelus on halbades oludes kasvamise tulemus jms.
Fakk.

Probleem on põhimõtteliselt selles, et üks kodumaine ulmekirjanik postitas näoraamatusse kaebuse. Mul on lausa kiusatus panna link, aga hoian end, hambad ristis, vaos ja ei pane, vaid tsiteerin anonüümselt.
Kaebus kõlab nii:

"See on ikka muidugi vinge, et üheltpoolt ei ole pappi Eesti kirjanikele ja samas jagame raha siis tüüpidele, kes kirjutavad vene keeles. Äkki peaksime annetama enda kaitse eelarvest ka mõned miljonid vene sõdurite ülalpidamiseks, näiteks aitaksime osta mõnele piiriäärsele polgule mundrid selga ja padrunid rauda? Eestis elav venekeelne kirjanik ei ole Eesti kirjanik mitte kuskilt otsast."

...ja käib selle kohta, et Andrei Ivanov sai Kulkalt stipendiumi.
Lisaks mingid kommentaarid, mis hiljem ära muudeti ja mis soovitasid Ivanovil Putini poole pöörduda raha saamiseks. (Hetkel on seal kirjas, et Vene kultuuriühingud ja Vene rahad peaks talle toetuseks olema, mitte Eesti riik.)

Mina läksin selle mõtteavalduse alla vaidlema, et oot-oot, kuidas siis Ivanov Eesti kirjanik pole: kirjutab ju Eestist ja Eestis, kirjutab spetsiifiliselt meie kultuuriruumist, kes talle siis mõtteavaldaja meelest kirjutamise eest maksma peaks, tõesti Venemaa või? Kas me ei peaks tegelikult olema üsna rõõmsad, et Putin talle ei maksa: milleks oleks meie koduõuel hea pidada mingit tülikat sõnaandekat putiniaani?! Või on Ivanov teematõstataja meelest idioot, et üldse kirjutab midagi nii nõmedas kultuurilises olukorras nagu eestivenelane olemine seda on, ja peaks äraelamiseks minema metsa alla seeni korjama?
Et nagu... PÄRISELT mõtleb ka nii?

Ja sain esiteks selle, et mu täiesti viisakalt sõnastatud kommentaarid kustutati ära kui provokatsioonid ja teiseks vastuse, mille mõte oli: mul sügavalt  kama, millest ta elab, aga Eesti kirjanik ta ei ole ja Kulka raha talle maksta on totrus ja nõmedus ühekorraga.
Ja mul jooksis niimoodi juhe kokku seepeale, et kaks tundi ei suutnud millestki muust mõelda. Kuidas siis nii? Kuidas siis nii? Kuidas siis nii?!

* Esiteks - ma saan aru, et omasid tuleb kaitsta, aga kas see Ivanov siis pole ka oma? Nagu - kirjanik, kirjutav inimene, kulturnik. Võrreldes elanikkonnas kirjanike ja mittekirjanike arvu mu meelest ei tule kirjanikke nii palju, et peaks üksteisega leivapalukese pärast kiskuma minema tingimata - võib kakelda näiteks ehitajatega või mu poolest kasvõi õpetajatega, kui juba kaklema peab. Aga ei, on vaja minna Ivanovi kallale, kelle ainus süü võrreldes kõikvõimalike kodukeelsete kirjatsuradega on see, et sattub teine vene keelt paremini oskama kui eesti keelt.

* Teiseks, Eesti riik on meil põhiseaduse järgi selleks, et kaitsta eesti keelt ja kultuuri. Kui keel ja kultuur oleks sama asi, poleks vaja neid eraldi üldse välja kirjutadagi sinna. Aga näe, ei ole päris sama asi, on keel ehk üks asi ja kultuur ehk teine asi. Kaitsma peaks aga mõlemaid, kas ei? Ka siis, kui nad ei kattu.
See, et ta ei kirjuta eesti keeles, ei vähenda kuidagi fakti tähtsust, et Ivanov kirjutab eesti kultuuris. Kirjutab pealegi moel ja asjadest, millest Eestis eestlasena elades eriti aimu ei ole. Kui ma ei oleks lugenud "Peotäit põrmu", oleks mul päris mitu pilku oma isamaale puudu.
Tõsiselt, kas siis mõnele ongi võimatu mõista, kuidas jõllita neid venekeelseid kuitahes tigeda näoga, see ei muuda fakti, et nemad on ka siin? Nemad kuuluvad ka siia. Kuhu mujale peaks nad minema?

* Sest milline lahe mõtlev venelane tahaks praegu Venemaal elada, kurat võtaks?! Me peaks neid kutsuma, mitte tõrjuma! Juba sellele mõeldes hakkab jube - ühel pool on mingid natsidest eestlased (no tõesti, selle mõtteavalduse ja selle taustal, mida mu vanaema pidevalt venelastest räägib, ei tundu see natslussüüdistus üldse absurdsena!), kes ei tahaks sulle üldse midagi anda peale jalahoopide tagumikku, ja teisel pool on Putin. No aitäh, vali nüüd endale meeldivam kodu.

* Kirjanikel on niigi sitt, ilma et omad ka kägisema hakkaks, kui mõni natukene paremini saab elada.
Kui Ivanov oleks mõni eestivenelasest viiulikunstnik, sportlane või skulptor, vaevalt et keegi kobiseks, et ta, võõrkultuuri rajakas, Kulkalt stippi saab. Aga kirjandus kui levimiseks hädasti tõlkimist vajav kunst on niigi mõistetud elama kitsamas ruumis kui teised. Nagunii on kirjutades raskem läbi lüüa maailmas - ja siis tuleb veel mingi halin, et kui su teosed vajavad riigikeelde tõlkimist, ei kuulugi sa kuhugi, ei olegi mitte keegi, kes kurat sul käskis kirjutada üldse?!
Tove Jansson ei kuulu soome kultuuri ja Sofi Oksanen loomulikult ei ole osa Eesti omast ja milleks meile see kuradi Ivanov, no tõesti?!

* Ja lõpuks - kas endal ei ole piinlik nii neetult väiklane olla? Et kui mina või mu sõber ei saanud seda stipendiumi, siis kuidas küll venelane sai saada?! Ilmselgelt on ta teise sordi inimene, olgu õnnelik, et me neile haigekassatki lubame, mis nad tahavad mingit kultuuri ka teha või?! Meie maal?! Meie raha eest!?

Nagu... mul pole ammu olnud nii halb tunne inimene ja "meie" olla.
Madal ja räpane.