Killud

... ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ...
Ei pea.
Dagölgi on tegelt seal "ma tean", ja üldse mulle nad ei meeldi.
Olen hoopis üleni vaba. Päevale raami andmiseks saab kasutada vajadust piima ja koort osta (sest kohv ilma nendeta on vilets) ning mingil ajal tulevad lapsed. Pesu peseb, hiljem tuleks ta välja viia, olen järgmiseks nädalaks viis trenniseeriat ette ära teinud. Kõik on hea, ma ju kiitlesin siinsamas mingi aeg tagasi, kuidas saan viimaks aru, kuidas iseeneses täiuslik olla ning mitte teiste tunnustust vajada?!

Kõik on ju hea?!

Noooh. Jaaaaah. Peaaegu ...
Ütleme, ma suudan elada ilma väliste paideta mõnd aega, ent paari päeva järel hakkab see pingutust nõudma ja siis läheb üha raskemaks ja raskemaks.
Pealegi õnnestus mul praegu pesumasina uks ära lõhkuda. Kuidas krt ma nüüd pesu sealt seest kätte peaksin saama, kui ukselink lebab masina kõrval maas?! Paganakuramusesininesitikas! (Jaa, ma tegin seitse imet ära selle ukse kallal, enne kui siia kaeblema tulin, palun ainult konkreetset ja pädevat nõu!) Et pole stressamist väärt probleem, tean ka.
Masinas on ainult kaks tekikotti, kolm padjapüüri, mõned Poeglapse T-särgid ja Tütarlapse pidžaamapluus. Ja ma tegin vasaku käe keskmise sõrme katki, üritades ust avada. Elan nende riideasjadeta, olen rahulik: kui õudne see esmaspäeva ootamine nendeta ikka on?
Ainult touchpadi kasutamine vasaku käega on nüüd raskendatud.

Kuna magasin vahepeal, olen nii paipuuduse kui katkise pesumasinaukse osas palju rõõmsam ja leplikum.
Muidugi olen vahepeal juba peaaegu tunni ka üleval olnud ning isegi söönud (söön jätkuvalt üsna vähe, kahtlustan, et mu kaalutõusu taga on lisaks lihaste kasvamisele siiski ka pakk kuni poolteist vahukoort päevas kohvi peale). Äkki tasuks magama tagasi minna? Sest ma olen ju kogu aeg väsinud.
Neljapäeval rääkisin õele peale reisi haiglast koju: "... ma olen praegu niiiiiii väsinud, ja ..."
Poeglaps: "Seda ta on alati,"
Mina: "Noh, jah. Aga praegu ma olen veel väsinum kui tavaliselt ..."
Poeglaps: "Seda ta on ka alati, kui sest juttu tuleb."
Mina: "Jaa, ma tean, oleme sellest ennegi rääkinud - aga täna olen TÕESTI veel väsinum, kui tavaliselt, ja ..."
Poeglaps: "Seda ütleb ta ka üsna alati."

Eile eksisin väga tuttavas kohas ära. See tähendab, ma ei teadnud enam, kus olen, aga seda siiski, et nürilt edasi kõmpides peaksin pilgult äratuntavasse kohta jõudma.
Põhimõtteliselt teadsin õigesti - kõmpisin edasi ja jõudsin pilgult äratuntavasse kohta. Ainult see ei olnud see koht, mida ootasin.
Teisiti öeldes: ma olen ikka rõveväsinud. Et pea käib ringi ja lõhun ära asju (nagu näiteks pesumasina ukse) on veel talutav, aga kuidas ajutegevusse jäävad augud, on natuke hullem.

Minna magama või teha enne veel üks kohv, selles on küsimus.
No aga kohvita on ju kõik asjad halvemad? Teen kohvi.
Ühtlasi koristasin Tütarlapse tuba, mis on rõvedalt segamini-must-jabur (mis poleks mulle üldse koristusideed päheajavalt mõjunud, aga nagu telefonis teada sain, too Tütar korjas kuskilt rotaviiruse ja kui sa nagunii oksendad-situd-jäletsed, võiks vähemalt ümbrus puhas olla. + teised saavad pärast paremini desinfitseerida ka).
Sellist jama nagu tema tuba, ma oma kodus ei taluks =) Jee, olen natuke traditsioonilisem lapsekasvataja kui mu ema praegu! (Mitte et me poleks temaga konkreetselt füüsiliselt kakelnud, kui laps olin ja koristada ei tahtnud, aga et ema mu nukuriided ära viskaks, ka ei tahtnud.)

Emake maa, sain küsimuse eelmise posti kohta. Et kust see "tegin teistele nii haiget" mõte nüüd tuli ja kas mingi vestlus või ...
Ei. Mu tundmine on nüüd lihtsalt niikaugel, et tunda ka seda. Dohh. Lisaks on mu enesetundmine nüüd samuti edastamas, et magamist edasi lükata on lihtsalt mõttetult karm enda suhtes. Nii hüplik mõte ei ole enam kuidagi normaalne.
Head!