See on jälle tagasi.
Aga ma ju võtan oma ravumeid ja mis mõttes ei ole kõik aja lõputuseni parem kui ilma ja mida veel teha saan?!
Kuid siiski. Tagasi. Täies jõus ja ilus.
Kui ma olen imet teinud, suutnud rohkem, kui arvasin, üle oma piiride (suurepärane) olnud, on väga hea olla. Muidu on selline ebamäärane näriv rahutus, "võiks kuidagi midagi enamat" ja olgu, midagi ei pea, teen vaid seda, mis tahan - aga ma ei ole õnnelik lihtsalt loksudes.
Murda maailm matile maha, tõsta tonni, siis on tõeline tunne. Vahepeal oli sel tasemel keerukas mu jaoks ka oma igapäevased plaanid täide viia, käia iga päev õues, teha trenni, lugeda paberraamatut, kirjutada käsitsi, kirjutada arvutis ja valuvaigistavat-neuroloogiat taastavat masinat kasutada.
Enam ei ole. Asjade ärategemise järel on tuim rutiinijärgimise "noh-jah".
Püüa natuke vähem pingutada? Nojah, aga ...
Ma ju tean, et ükssarvik. Ja torm. Ma ju tean, et ei haihtu kõik mu suurepärasused kahe päevaga, kui pai ei saa. Ma ju tean - aga ei TUNNE.
Tundmine ja teadmine on ääretult erinevad asjad.
Kui ma ei tee parasjagu midagi eredat,
nii et mu silmis ja naha all jooksevad plahvatusjooned,
mida peale vaadates vast vaid aimata võib,
kuid mis seestpoolt kõike valgustavad,
võib mind enda meelest üldse mitte olemas olla -
vahet pole.
Ei, täna tegin jälle midagi kuku-pikali-ebatavalist. Oli tore, kõht täis, meel hea, olemine kerge. Aga see on sihuke lõputu mägi: jälle üritan teha ikka rohkem ja ikka hiilgavamalt, et saada jee mina!-tunne kerre.
Ma ju tean, kui hukatuslik see on, juba proovitud, juba surdud - aga paraku ei ole halba tunnet. Tunne tuleb, kui miski läheb ootamatult hästi või ma vähemalt teen ise midagi ebatavalist.
Siis on hea.
Nii hea!
Praegu on näiteks päris hea =) Nägus, tark (tarkus ning headus on samad asjad ju) ja vapper mees küll ütles, et ta üldse lapsi ei taha, tal on eraelus juba ennegi seetõttu muutused old - aga meil oli tore, aus ja lausa lõbuski, mis on suur asi, arvestades, et hakkasin juba enne üritust Rahva Raamatus tugitooli magama jääma. Istusin, et natu puhata, ja kakskümmend minutit hiljem tõdesin, et kui ma end jõuga püsti ei aja, ei tõusegi. Ei tea, miks täna kõik nii väsitav oli.
Või noh - nii ebanormaalne, kui olengi, ma siiski majutasin rinnus ärevust. Ilmselt see väsitas, kui enda vastu aus olla.
Jõin dramaatiliselt ka ühe konjaki ära, sest kuidagi tuli julguse kogumist markeerida.
Tõsi, küsisin last enne, kui konn saabus, ent noh: pisiasjad-pisiasjad.
Nüüd on hea ere =) Päris tunne. Täna olen olemas!
Rahva Raamatus mängis see. Nii hea.
Ühest küljest kõlab nagu vajadus elamuste järele.
VastaKustutaAga siis tuleb meelde, et teisalt oled sa kirjeldanud, kuidas elamused-kogemused su vastuvõtuvõime kiiresti ära väsitavad (meenub üks vana postitus sellest, kuidas sul on reisimise peal juba piisav ports elamusi sellest, et sa magad uues kohas, mitte kodus, ja hotellitoast linna peale minna oleks juba piinamine).
et siis ühest küljest on juba teistmoodi šampoon ja käterätt elamus, aga teisest küljest peaks ennast ikkagi millegipärast narmasteks trööpama.
umbes nagu ei tohiks elamusi saada, kui seal ei ole mingit eneseületust ja töötegemist-vaevanägemist taga. nagu ei tohiks elamusi tasuta saada.
(eelmises kommentaaris oli üks nii segav viga, et kustutasin kõik maha ja panin uuesti.)
Kusjuures võib nii ollagi! Et elamusi tahaks, aga mitte tasuta, neid on nagunii igal pool kogu aeg. Vbla on see, et tahan valida oma elamusi ise?
VastaKustutavõi puritaanliku moraaliga kultuurikiht kuskil kollektiivses alateadvuses.
VastaKustutaKui sinna sisse on mõeldud, saaks ju ka välja mõelda =) Ent ei ole ju nii, et ma ei TEAKS, kuidas täiesti nõme on elada võtmes "kord tehtud - ohhh! Teine kord: oh, polnudki ühekordne! Kolmas - rutiini algus, ei anna enam vaimustuslaksu." Ma tean. Täiesti ajutu, see ju tähendab loogiliselt, et kui kättesaadavad headused on ära tehtud, tuleks hakata halbusi tegema: vähemalt uudne!
VastaKustutaLihtsalt - ei tunne. Halbusi ka tegema ei kisu apsaluutselt, aga erinevaid imelikkusi? Oojaa, kohe!
Kuskil Su enda sees on vastused küsimusele, miks Sa püüad pidevalt eneseületamiseks mägesid vallutada. Ehk tead neid vastuseid, võib-olla pole teadvustanud. Enesepiitsutamine on vastikult energiamahukas tegevus. Endaga rahu tegemine ka. Mul puudub Sinu kogemus, kuid elan viimased viis aastat pidevalt oma haiguse tõttu Surma Varjus ning osad Sinu mõtetest on väga tuttavad. Vahel tõesti piisab mõtete nn väljakirjutamisest või -rääkimisest, kui juba selgem saab. Vahel on vaja välis reaktsiooni, et õiged sõnad ja mõtted seespool selgemaks muutuks. Jõudu igal juhul! Pealegi on HOMME alati parem!
VastaKustutaSee on see üks kord, kus ma võin kahe, kolme, saja käega alla kirjutada nagu sajajalgne. Mina ei pea isegi otsima vastuseid neile küsimustele, ma saan aru küll, miks mul ebanormaalne saavutus- ja üldse "piisavalt tubli" olemise vajadus on, aga ega see seda vajadust oluliselt väiksemaks ei tee. Mingil määral olen õppinud seda kontrollima, loodetavasti õpin veel paremini, asi seegi. St olen õppinud nii palju, et kui ei suuda igapäevaselt teha kõike, mida tahaks (mis oleks võimatu, päev pole kummist, minu energia pole ka lõpmatu ressurss), siis ma enam ei vihasta enda peale, vaid võtan leebelt teadmiseks, et läks nii. Aga pahuraks kisun küll, kui mitu sellist päeva tuleb. Ja vahepeal saan ise aru, et see lähenemine pole enam tervislik, ja üritan vähendada neid eesmärke - et need varsti jälle tagasi hiiliksid. Nüüd proovin siis vahelduseks leppida selle variandiga, et vali üks prioriteet ja kõike muud teed nii, nagu jaksu on. Ikka mossitan vahel, kui ei ole, aga vist vähem. Natuke. Vist.
VastaKustutamina otsin praegu endale abi sellisest asjast: https://www.rannak.ee/
VastaKustutalisaks rohkelt kirjandust.... tundub, et pisut hakkab juba looma.
Kui sinna sisse on mõeldud, saaks ju ka välja mõelda
VastaKustutasellised asjad võivad sisse kasvada juba siis, kui mõelda õieti veel ei oskagi.
või siis võivad sisse kasvada, sest on läinud automaatika peale - millalgi on selline käitumismall ilmselt kuidagi ära tasunud, tähendab on tasunud just selliseid otsuseid teha - ja pikka aega sarnaseid otsuseid tehes lülitub automaatpiloot sisse, sest see on ökonoomsem kui kogu aeg MÕELDES otsuseid teha - kahjuks aga on seda va ökonoomset autopilooti pärast keeruline välja lülitada. vajab ekstra tegelemist.
sama asja kahjutum näide on see, kuidas hajameelselt tänaval käies kõnnivad jalad ise harjunud kohta - selleks, et panna nad harjumatusse kohta käima, on vaja neile ekstra korraldus anda, muidu teevad vana tuttavat hästi äraõpitud asja.
vt kahnemani süsteemid 1 ja 2, eks ole.