Üllatus

Oh, pagan.
Ma mõtsin, et lasen endale peale tätoveerida teksti ja mõned kujundid, aga nüüd on selge, miks mul eile nii pagana valus oli ja mida see tätoveerija TEGI. (Sest ma veetsin olulise osa ajast ta nõela all, mõeldes: "No MIDA ta SEAL teeb, seal peaks ju kõik valmis olema?")
Ta tegi tausta.
Eeeee ... ei, kavandil OLI taust ka, aga selline vaevumärgatav ja peamiselt valge. Jaa, mulle öeldi küll, et see on aint kavand, tegelikult tuleb teistmoodi, ent siiski olin eile suures hämmingus, kui kodus oma lillakashalliks värvitud selga uurisin.
Et polegi lihtsalt laialiläinud tint ja sinikad ja veri?
Aa. Et see jääbki nüüd eluks ajaks nii? Minu peale? Nagu ... nagu ... Nooo ... jah.
Olgu siis nii.
Tegelt päris lahe.
Kui mõttega harjuda, polegi paha.

Ma ei oodanud seda? Ei.
Aga kunstiliselt, ideena, on nii isegi parem ilmselt. Välgunool tuleb väga palju selgemalt välja.
Harjun, harjun ...
(Kuigi päris valus on. Tekst ja kujund üldse ei valutanud sedasi, aga nüüd on vähe keeruline liikudagi. Nagu mingi vana haigete kontidega memmeke. Kreemitamine on ka valus, kujutate ette? Jalad valutavad, selg valutab, õlad on kanged ja ei paindu hästi varrukateni ...)
Raha samuti rohkem ei küsita, hea.
Kuigi tegelt on naljakas - ma MAKSAN, et keegi mulle sedasi haiget teeks.
Kusjuures sangarlus on mul ikka veres. Ega ma ise eile tätoveerijale ei öelnud, et aitab tänaseks, tema ütles mulle. Alles pärast analüüsides adusin, et see, kuidas vabisesin, ei suutnud jalgu paigal hoida, need võbisesid ikka kõvasti, ümisesin ja oigasin madalal häälel nagu sünnitades ja kuidas mul käed ära surid, sest klammerdusin nendega nii kõvasti peatoe külge, viitas vist, et mul oli päris valus.

Nooojah.
A tegelt omamoodi ikka lahe.
I am the storm. 
Ma olen, mis ma olen. Sedasi tätoveeritud seljaga, kui olen. Läks nii, selge, nüüd nii on. Mis kellelegi ei meeldi v? Tema probleem, mitte minu oma.

Pealegi on alumine osa veel teha ja lahe tekst ja lahe pilt ja \o/