MINU elu

Peaks ... ei, väga väga naine, EI PEA.
Noh, jah, aga ...
Ei, kurat, PEA!!!!
Ok, aga homme?

Ainult et eile tegin 5+8 asja, täna juba 5+2, päev pole veel läbi ja miks, miks, miks ma teen endaga nii?!
5 on selline läbi mõeldud mõistlik hulk tegevusi. Maailmal pole nagunii küll, ükskõik kui pooleks end rebin.
Miks ma siis teen sedasi?! Paljupaljupalju ...
Mingi loogika mu tegude taga on. Et tahan pai, teen kõik, et seda saada, ent mida rohkem ma teen ja mida katkisem sellest olen, seda vähem paid mind toidavad, sest nad peavad täitma järjest sügavamat ja pimedamat kuristikku.

Peaks aja maha võtma. Maailm tahab alati rohkem, alati natuke mu hoolega väljamõõdetud maksimumkoormale lisaks veel mõnda asja ning kurat, kurat, kurat, alati ma annan! Kus on see koht (sest aeg on koht), kus tõstan käed, ütlen, et mängige omaette, lapsed, ja lähen üksi olema, puhkama, magama, miski ei huvita?!
Ei, see on olemas. See aeg. See koht. Aga olen oma piire jälle laiemale nihutanud ja siis veel nihutanud, veel natuke, ma ju jõuan veel pisut?
Ja siis on jama, konn keeb vaikselt elusalt ära.
Mina keen vaikselt elusalt ära.

On jama. Olevikus, just praegu.

Kusjuures mitte keegi ei ole õnnelikum sellest, et mina õnnetu olen. Ei ole nullsumma mäng, on minu miinusseminek, ilma et keegi saaks plussi selle eest.
Palju õnne, väga tark.
Miks ma teen endaga nii, miks, miks, miks ... ei läheks ju maailm hukka, kui Poeglaps ei sõida homme mingile sotsiaalsele asjale intervjuud tegema, kui Tütarlapsel pole kinos muud süüa, kui juba külmukas olev miski, kui Vikerraadios mingil detsembrihommikul ei kõla kolmekümneks sekundiks ka minu hääl, kui ma ei osta "Viimast ükssarvikut" kasutatud raamatute poest, mis siis, et olen sinna kaks korda kirjutanud ja uurinud, kas raamat on ikka veel olemas, kui ma ei tee järgmist laari piparkoogitainast, kui kui kui - üksKÕIK, mida ma teen või ei tee, maailm ei lähe hukka.
Aga igaks juhuks, et keegi ikka pettunud poleks, võtan endast kõik välja, mis on.
Ja siis natuke veel.

Sest ma kohanen ühiskonna ootustega ja see ootab, et ma teeksin. Ning rohkem.
Kurat, ja ikka, ikka, IKKA ma olen nõus tegema, ei saa meeles peetud, et ENNAST tuleb hoida eelkõige!!!!!
!!!!!
!!!
Tee, mida sina tahad, väga väga naine. Kui sa tahad magada rohkem, kui teraapiasse minna, maga ometi! 15 eurot hea une eest ei ole ju liiga palju makstud? See on sinu elu, ainus elu, sul ei ole teist võtta, mida mõnusamalt elada!
(Ja siis ma lähen ja imen tolmuimejaga üle kõrvaltoa põranda, sest hirmsa ponnistuse ja minu kaheksakordse meeldetuletamise hinnaga on Poeglaps sealt asjad kokku korjanud ja ma ometi tahan selle hetke ära kasutada?)

Tegelt tean, mis valesti on. Muudele asjadele lisaks.
Üks olukorda määrav tegur on kõvasti teine.

Ma seda uut sõpra pean taas (enda jaoks "taas") tutvustama kontseptsiooniga "endale elatud elu". Sest, paraku, mina automaatselt kohanen ootustega. Ainult kogu aeg meenutades, et minu elu, oluline on, mida mina tahan, on mul meeles enda eest hoolt kanda.
Aga kui keegi täiesti paha aimamata, raasugi isekas olemata, lihtsalt eeldab mult asju, mida ma loomulikult ei teeks, mul on väga raske endale meenutada, et see ei ole see, mida mina tahan.

Kergem on, kui ei eeldata.

Muide, mäletate, mul oli kogu aeg janu? See läks üle, kui hakkasin sihipäraselt ära tarbima pool liitrit mineraalvett päevas. On ka gaasita mineraalvesi müügil, minu eelistus on nende peal. Kuid kui ei sattunud sellist leidma, lasin gaasiga mineraalveest gaasid välja ja jõin seda.
Ning täiesti ootamatu kaasnähuna vähenesid mu migreenihood arvult oma 60-70% ja ka mu pojal, kes armastab juua mulliga mineraalvett, kadusid sestsaati, kui seda koju asusin ostma, peavalud.

Tasub teistelgi proovida.
Võib aidata.